Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo,
ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,
et õnne vaid kauguses kukuvad käod.

Refr. Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
:,: Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl. :,:

Ning hämaras toomepuu lumena valev
on sinule hõiskavaid ööbikuid täis.
Miks muidu su huuled ja õhetav pale
nii õunapuu õiele sarnane näib!

Refr. Oh, keeruta, lennuta …

Oi, Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm!
On pilvedest helendav taevas su üle
ja kirgliku suudluse esmane hurm.

Refr. Oh, keeruta, lennuta …

Just sellisel heinamaal peamegi pidu,
kus hämarik koidule ulatab käe.
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund
see tööde- ning rõõmudeküllane päev.

Refr. Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu,
kuldtärniga nooruke sõjamees sa.
:,: Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
et linalakk-neidu sa püüda ei saa. :,:

Aeg annab kõik
ja kõik ka võtab ta
ning iial kaugeid aegu
kätte me ei saa.
:,: Võibolla varjab eilseid päevi
lihtsalt kuldne loor,
kuid – kes ei ihkaks olla veel
kord vallatu ja noor? :,:

Aeg annab kõik
ja kõik ka võtab ta –
kord muutub tühjaks jälle
õisi kandnud maa.
:,: Võibolla tundub liiga kaunis
ammukuuldud koor,
kuid – kes ei ihkaks olla veel
kord vallatu ja noor? :,:

Aeg annab kõik
ja kõik ka võtab ta...
Kuid, kallis, aeg ei keela
silma vaadata.
:,: Võibolla siis just viivuks kustub
keelav valgusfoor
ning rõõm me ümber jälle on
kord vallatu ja noor.. :,:

Aeg kaob, rõõmud jäävad,
katmas kord su pead valge juus.
Aeg kaob, laulud jäävad,
noorusmaal mis laulis su suu.
Pilk nii soe, aastad siis ei loe,
kui on veel su hing erk ja noor.
Raske tee kurvaks eal ei tee,
rõõmu tunda võid igal pool.

Aeg kaob, rõõmud jäävad...

Saabub mai, kõikjal ringi käib,
tärkav loodus nüüd kutsub sind.
Kuldselt siis särab päiksekiir,
kõrgel taevalael laulmas lind.
Looduses sa tunned end kui mui
armsad lapselapsed põlvedel,
paitada neid sasipäid nii hellalt p
laste mänge kaasa mängiks veel,
kui saaks siis...

Aeg kaob, rõõmud jäävad...

Pilk nii soe, aastad siis ei loe,
kui on veel su hing erk ja noor.
Raske tee kurvaks eal ei tee,
rõõmu tunda võid igal pool.

Aeg kaob, rõõmud jäävad...

Õllepisar tilli otsas
Pea on õllest uimane
Häbeneda pole miskit
Sangast kinni hoiame

R: Sang vaikselt tõuseb üle minu lõua
Ja söögitoru ta hellalt silitab
Ja midagi ma enamat ei nõua
Kui sanga saaks ja et ta oleks hea

Õllevirre nüüd meil õues
Käärib rõõmuks meestele
Tünnis mulksuv keelekaste
Kosutust toob rahvale

R: Sang vaikselt...

Hommikul me sangu teeme
Tuhat tükki iga päev
Ja siis kõik nad ära joome
Maha paneme kõik käe

R: Sang vaikselt...

Aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis
Pole kusagile põgeneda paganama pedagoogi eest
Kari suvalisi tobedusi reas
mõni paberil ja mõni olgu peas
Aga vanemana seda pole vaja-
see ei rahulda ju meest!

Aina kõlavama kõnega me täname ja ülistame kooli
Üha kenama ja heledama, toredama tuleviku teid.
Ja me olemegi õpitule truud
aga elu küsib natukene muud
Ega mudilaste unejututõde ei saa rahuldada meid.

Koolis teada ma sain
mida taipas kord vannis Archimedes!
Ma tean!
Aga kumb kaunim on kas ma tean
Zaporozetsh või Mercedes?
Ei tea!
Koolis teada ma sain H2O on mu silmapesuvesi
Ma tean!
Aga miks tuleb karta kui
korstnatel märkad kurepesi?
Ei tea!

Kord tundma saan ma elu karikakra mängu
ja kõik su saatus sõltub sellest, mis sa tead, ei tea
sa tead

Ja me olemegi õpitule truud
Aga elu küsib natukene muud
Ega mudilase unejututõde
ei saa rahuldada meest!

Miks on neidude büst hoopis kaunim ja kutsuvam kui meestel?
EI tea!
Miks on jääkülmal talvelgi kohtumist oodata nii veeltev?
Ei tea!
Mille eest kord Desdemona hukkus ja kelle tappis Juudit?
Ma tean!
Kuid kas truuduse rikkumist karta võin ma ka oma pruudilt?
Ei tea!

Kord tunda saan elu karikakra mängu
ja kõik su saatus sõltub sellest, mis sa tead, ei tea
sa tead, ei tea

Andeks, kas teil on veel ruumi?
Ei, kõik on täis!

Tähtsaid mehi täis on poodium,
jaa, kõik on täis.

Mulle pole kohta loodud,
jaa, hiljaks jäid;
kõikjal, kus on rahvast reas,
seisan viimse viie seas,
ootan, millal taandub kord
pikk järjekord.

Ref:
Viis viimast on meelest läinud sootuks,
nad iialgi ei kutsuta lauda,
viis viimast ei kaota siiski lootust
ja nii nad võivad rõõmsasti laulda,
viis viimast on meelest läinud sootuks,
neid iialgi ei kutsuta lauda,
Viis viimast ei kaota siiski lootust
ja nii nad võivad rõõmsasti laulda.
Hei, küll ükskord saabub aeg,
hehehei, hei, las liigub järjekord.

Kord kui uni vaevab silma,
jaa, aeg on käes.
Kõik on rännul teise ilma,
jaa, eks me näe,
kaste nõuab rahvas reas,
seisan viimse viie seas,
kaugelt kandub ninna
kõhn meelespea lõhn.

Ref:
Viis viimast on meelest läinud sootuks ...

Kui kõnnib mannekeen,
oo-ho-ho-hoo!
see kaunis mannekeen,
oo-ho-ho-ho-oo!
siis istun saalis ma,
nii ärev ja õnnis,
sest minu mannekeen
mu poole taas seal kõnnib.

Ükskõik kas pruun või hall
oo-ho-ho-hoo!
või kirju kleit on tal...
Oo-ho-ho-ho-oo!
Kuid vilkuv tähekiir
ta lavale astub –
nii võluv, šikk ja peen,
see minu mannekeen.

Oo, mannekeen, kas sa ei näe,
et ainult su pärast ma siin
istun igapäev?
Kas märkad publiku seas
minu silmi igatsust täis
või sa minust nii
kui teistest mööda vaid käid?...

Kui kõnnib mannekeen,
oo-ho-ho-hoo!
see kaunis mannekeen,
oo-ho-ho-ho-oo!
siis kaovad aeg ja ruum
ning mõtetes meile
ma pilvelinna teen,
mu armas mannekeen...

Armastusel kummalised teed,
armud vahel päeval, armud ööl.
Tihti on kuuvalgus
uue õnne algus -
minul aga juhtus see ...

Kui läbi raske vihmasaju tormas
kevadine tuuleiil.
Töölt tulin ja mind saatsid koju,
ümber sul mu mantlisiil.

Ei järgi jäänud vihmasadu hetkeks,
tilga järel langes tilk.
Meil aga lõbusamaks retkeks
saabun'd sobiv silmapilk.

Ilm hämardus, kui loojus päike,
me kohal taevas tinahall.
Su silmist aga leidsin läike,
mis rõõmus, soe ja paitav hell.

Nüüd päiksepaiste hajutanud pilved,
hõiskab pargis laululind.
Mul meelde jääb, mil saatsid koju
läbi saju, kallim, mind.
mis rõõmus, soe ja paitav hell.

Bibbi, kas mõtled minna Sa, mind jätta üksinda?
Kas arvad Sa, et arm on läind, on läind, on läind?
Bibbi, kas tõesti minna saad, kui kõik me õnn on siin?
Viis aastat käisid kannul mul, kui hull, kui hull, kui hull.
Bibbi, Sul ütlen kindlana - 'Kord jõuab jälle päev,
mil' oma Bibbit ukselävel näen!'
Bibbi, kas tõesti minna saad, kui kevad algab pea?
Kas mäletad kord silla peal - küll tead, küll tead, küll tead.

Bibbi, ja talvel hangedes kuus tundi seisime,
me igaveseks truudust vandudes.
Bibbi, ja suvel pööningul me kaotasime pea,
kas mäletad see oli nõnda hea.

Bibbi, kui tõesti minna saad, siis minema Sa pead
ja salaja ma soovin Sul - vaid head, vaid head, vaid head.
Bibbi, Sul ütlen kindlana - 'Kord jõuab jälle päev,
mil' Sinu kauneid silmasid ma näen, ma näen, ma näen!'

Ma oma Bibbit näen
Ma oma Bibbit näen.

Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.
Jaa-jaa-jaa!

Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja.
Jaa-jaa-jaa!

Mõisad põlevad, saksad surevad,
mets ja maa saavad meitele
(jah, meitele, jah, meitele
jah, meitele, meitele, meitele)!

Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.
Jaa-jaa-jaa!

Metsad põlevad, maad surevad,
meie saame meitele
(jah, meitele, jah, meitele
jah, meitele, meitele, meitele)!

Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.
Jaa-jaa-jaa!

Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja.
Jaa-jaa-jaa!

Meie põleme, meie sureme,
siis ei jää enam ühtegi orja,
ühtegi orja, ühtegi orja,
ei ühtegi, ühtegi peremeest!

Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda.
Ei ole seatina taldadega kingi.
Nad sinust maha peavad jääma supelranda,
kui sina vee all asjalikult kõnnid ringi.

Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha,
ei sõber telefoni teel sind tülita.
Et lisaraskus liialt rõhub sinu keha,
siis pinsile saad varem, nagu oletan.

Vaga vesi, sügav põhi!

Kas tunned alati end nagu kala vees sa?
Ei tundu ohutuna mulle sinu koht.
Seal pole millegagi täita oma lõõtsa,
kui juhtub midagi ja otsa lõpeb õhk.

Vaga vesi, sügav põhi!

Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha.
See pole sina, kes peab masti ronima.
Ehk vee alt välja tulla hoopiski ei taha,
sest pinnapealsed asjad sind ei huvita.

Vaga vesi, sügav põhi!

Tean, tänu sinule on vee peal mitmed laevad.
Tean, tänu sinule on mere põhja kaart.
Ma usun, mehed, et teil tasub näha vaeva -
ka vee alt otsida meil tuleb oma saart!

Vaga vesi, sügav põhi!

Ei saa me läbi Lätita
Ja Venemaa meelest ei lähe
:;:Nii nagu käterätita
me kunagi sauna ei lähe:;:

Me kasvame kokku Koolaga
ja Uural on eriti kallis.
:,:Nemad aitavad meid ju soolaga
ja annavad abi metallis:,:

Suur sõprus meid ühendab ülevalt,
see sõprus meis tiheneb üha.
:,:Sest kõik, mida antakse ülevalt.
On paratamatu ja püha:,:

Ei talumees tüdrukult tahtnudki muud
kui kanala taga kord anda vaid
selgitust selles, mis kanad on väärt,
kuid piilus sealjuures ka tüdruku
nägu kui näinuks seal midagi uut
ja küsis, kas tüdrukust saaks talle
abilist tallu, kes virk ja nii kraps,
peagi neil mõlemal oleks siis
Refr. suur lilleaed, ümber väikse maja.
Särab ja lõhnab seal õitehurm -
elu on sinuga suur lilleaed!
Kui tüdrukult isani jõudis see jutt,
siis papale peale näis tulevat
naer, sest ta hõõgudes näost nagu vask,
seal hüüdis: see mees on küll täielik
ohver, sest kosimist nõuda võid talt,
ning katsugu ainult ta hüpata
jõkke. Jah, sina ta saada nüüd võid,
naisena oled sa lihtsalt üks
Refr. suur lilleaed...
Siis talumees nägi, et saatus on julm
ja üle nüüd jääb ainult teha veel
ülikond uus, olgu raha küll napp,
kuid südames vahutab ülekeev
rõõm, et saab säästetud teenija palk
ja laiskuse kontidest piitsutab elu
mis kirev, kui haldjate mäng -
tähtsaimaks paigaks seal ikka jääb
Refr. suur lilleaed...

Ei tee mind kurvaks see, mis läind, ja milleks?
Mul on üks päev, mis meelest eal ei kao.
Kui murdsin sinu sülle tõrksaid lilli,
ei mõelnud, et vaid mälestuste jaoks.

Refr. Valgeid roose, valgeid roose,
neid, mis ääristasid aiateid.
Tõin ka teisi kauneid õisi,
kuid su süles meelde jäid vaid need.

Sa hoiad süles neid mu igal sammul,
neis alles jääb üks ammu möödund päev.
Ja aeda, mis on rohtund juba ammu,
sa jäidki seisma, lõhnav sülem käes.

Refr. Valgeid roose …

Eile Veel
muretu ja meeldiv maailm näis,
kõik paigad olid päikest täis,
nii oli see meil eile veel.

Täna siis
tusatuju pilved kaasa tõi,
varjud end me ümber kokku lõid
ja ainus hetk me rõõmud viis.

Kes küll mõelda võis,
et see kõik ka tabab meid.
On ju sõnu häid,
aga me ei leidnud neid.

Eile veel
olid minu vastu hell ja hea
kuid täna ainult lootma pean,
et eilne päev meil kordub veel

Helmi, mulle õpeta,
kuidas saaks kord minust tantsija
sest on vallanud mind dzässirütm
ning see võluv muusika.

Helmi mulle näita vaid
mõni moodne samm kuis foksis käib
paarist sammust peaks ju aitama,
et ma võiksin tantsida

REF:
Ja kui kõlab me lemmik viis
tantsima sinu siis viin
Maailm siis kaob ja paradiis
meile on avatud siin.

Helmi, mulle õpeta,
kuidas saaks kord minust tantsija
sest on vallanud mind dzässirütm
* ja mind ära võlunud sa. *

Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga,
õnn tahtis pageda käest.
Päeval ja ööl, kodus ja tööl
mõtlesin Mustamäest.

Refr. Nüüd elan Mustamäel,
korter on aus ja hea
ning selle õnne eest
Fortunat kiitma pean.
Nüüd elan Mustamäel –
tahta mis võiksin veel!
Hulk päevi kauneid siin
mind ootab, ootab ees.

Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik,
olgu seal pidu või pulm –
igavust ma tunda ei saa
enne, kui kell on kolm.

Refr. Nüüd elan Mustamäel …

Kui nüüd veel Mustamäe Žiguli kandiga
sõpruse sidemed looks,
võib-olla nii minagi siis
auto veel majja tooks.

Refr. Nüüd elan Mustamäel …

Elu armastan sind,
sulle kuulub mu kiindumus ammu.
Elu armastan sind,
ikka uuesti sinusse armun!
Tuhat tuld süütas linn
töölt ma väsinult koju nüüd suundun.
Elu armastan sind
Ning ma soovin, et kaunimaks muutud.

Palju mull antud head:
õitsev sünnimaa, merede hingus...
Ning ma ammugi tean,
mis on väärt siira sõpruse kindlus.
Hea, et tunda ma saan,
kuidas päevade keeris mind haarab!
Elu armastan ma -
süda lööb talle innukalt kaasa.

Kuulad ööbiku häält,
suudled lemmikut tähtede valgel.
Annab arm sulle käe
ning täis õnne sul uus elu algab.
Oma lastega koos
jälle vallatled nii nagu enne.
Oled kaua veel noor,
tunned lastegi lastest kord õnne.

Aastad lendavad reas,
muutud nukraks, kui juustes näed halli.
Elu meeles neid peab,
kes ta eest oma verd andnud kallist.
Elu, vaimustad mind,
sulle tehased laulavad hümni.
Elu armastan sind
ning ma loodan, et armastad mindki.

Esimene tüürimees ei raatsi iial juua,
kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua.

Refr:
Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm
ja reisusihiks oli meile Rotterdam.

Kapten, vana merikaru, juua täis kui tint,
jäi masti alla magama, kui väljas oli vint.

Refr. Jää jumalaga, Mann …

Pootsman on meil kaine peaga vaikne nagu toi,
purjus peaga lärmab nii, et ruhvis kerkib koi.

Refr. Jää jumalaga, Mann …

Kokal puder kõrbes põhja, see on paha märk,
siis masti otsa tõmmatud sai koka vana särk.

Refr. Jää jumalaga, Mann …

Kui masti otsa tõmmatud sai koka vana särk,
see paistis igaühele kui viimsepäeva märk.

Refr. Jää jumalaga, Mann …

Haanja miis viidi lubjakivve
kolm päiva Vorolo.
Haanja miis läits Tiganiku puuti
uma kolmo kopkaga.
Tahtso osta püksinöpse
Uma higivaiva iist.
Haanja miis nägi silgupüttü
Tiganiku leti iih,
Haanja miis pallo puudisäksa:
'Esänd, lupa tsurgata!'
'Tsurka, no tsurka, Haanja miis
uma leeväpalakost!'
Laul um otsah, laul um otsah,
ei läe inämb edesi.

hallo kosmos
hallo maa kas sina oled telefoni juures
mina

Tulid töölt,
nagu näed,
aga nüüd,koju jään
köögis sind pliidi pääl ootab toit,
hiljaks jäid juba söödud on köik.

Kuis sa nii,ilm on soe
mida teed,tunde loen
öige pea,tulen ma oota mind
ootan sind,ootan sind,ootan sind

Nii kallis sa,kas tösi see
sa seda tead,ooo ytle veel
seks aeg on napp,mul aega küll
su ümber maa ja kosmos sul

kui me koos,jälle koos
emban sind,lilli toon
öige pea tulen ma,oota mind
ootan sind,ootan sind,ootan sind

Nii kallis sa,kas tösi see
sa seda tead,ooo ytle veel
seks aeg on napp,mul aega küll
sul ümber maa ja kosmos sul

kui me koos,jälle koos
emban sind,lilli toon.
öige pea tulen ma,oota mind
ootan sind,ootan sind,ootan sind

aga nüüd mu kallis on vist aeg löpetada,
näib niii
hüvasti maa
nägemiseni kosmos

Refr. Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis meie vajame neid,
sest nad tulevad taas, kas Sa ootad või ei.

Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel.
Ja ma äkki läbi jäätunud klaasi siis Su silmi näen.
Sina surud vastu külma klaasi suu ja mina ka.
Ja jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad.

Refr. Hetke vaid …

Sellest päevast saab nüüd õige mitu lund ja muudki veel.
Tundub nagu oleks toona näinud und ma õhtu eel.
Nüüd mu akna taga ulub jäine tuul ja kurb on meel,
kuigi aken on just nõnda nagu siis lilledes.

:,: See oli ennemuistsel aal
kui heeringas elas kuival maal :,:

:,: Ta hoidis ennast eemal veest
ja teda peeti kassi eest :,:

:,: Sel ajal sool oli kallis kraam
ja sada kuldnat maksis aam :,:

:,: Siis kaljas kahe mastiga
läks teele soolalastiga :,:

:,: Seal laeval oli heeringas
kes hiiri-rotte hävitas :,:

:,: See heeringas oli maiasmokk
tal maitses hästi soolavakk :,:

:,: Ta näris soola hoolega
siis mõlema suupoolega :,:

:,: Ei pannud süües tähele
et näris augu laevasse :,:

:,: Siis kaljas kahe mastiga
läks põhja soolalastiga :,:

:,: Siis vana Neptun vihastas
ja ütles: “Kuule heeringas :,:

:,: et kaljasesse augu sõid
ja uue laeva põhja tõid :,:

:,: see karistuseks pead sa
nüüd merevee sees elama :,:

:,: Sind merest kinni püüetaks
ja tünni sisse soolataks.” :,:

:,: Sest ajast tõsilugu see
on merevesi soolane :,:

Igal on unistus õnnest ja armust,
kuid täitub vaid vähestel see.
Elus ju juhtub, et armastus jahtub,
kui unelmad püsivad veel

REF:
Su silmist näen, ma igal öösel und
ja tulest, mis nendest loidab,
kuid jälle kui hommik koidab
siis tean, see oli vaid uni

Sind nähes kellunud on mu hing
ja kiiremalt lööb mu süda,
Oh, armas, kas aimad seda,
kui väga igatsen ma sind

Nüüd sügis käes
on linnud jälle lennanud ära
ja küsin sult
kas sa mu juurde jääd

REF

Ikka mäletan ma taati, jalul vara valgest saati,
Ikka oli mõni töö tal pooleli.
Elu oli lapsest saati, tööle sundinud mu taati,
Juba siis kui talus karja saadeti.
Sellest ajast rääkis mulle, kui ta voolis pajupille
Ja lõpetuseks lausus ikka nii:
Kuigi elu polnud kerge, leidus siiski küllalt õnne,
Aga sellest alles hiljem aru saad.

Refr.
Kauge aeg, kauge aeg,
kaugelt vaadates veel ilusam ta näib.
Kauge aeg, kauge aeg,
Kaugelt ilusam veel ta ju meile näib.

Oli palju muret näinud, oli võõrsilgi ta käinud,
Oli näinud nälga, sõda, tõbesid.
Kuid ei iial vandund alla, kuidas elu ka ei tallaks
Ja ei tunnistanud võõraid tõbesid.
Sellest ajast rääkis mulle ...

Refr:
Kauge aeg ...

Inimestel elu igav,
:,: haldjail hallivõitu. :,:
Nõia elul, sel on võlu,
:,: laskem luuasõitu! :,:

Refr. Nõia elu, nõia elu, see, jah, on kõige parem!
Ah, kui hea on olla nõid, kui sa vaid õppin’d oled.
Nõia elu, nõia elu, see, jah, on kõige parem!
Ah, kui hea on olla nõid, kui sa õppin’d oled.

Inimene tõuseb vara,
:,: ta on tööde ori. :,:
Nõial kratt toob koju vara,
:,: kulda on meil kui pori. :,:

Refr. Nõia elu …

Nõidund ma ja uurind veidi,
:,: kübara saan potist. :,:
Aga tip-top ballikleidi
:,: nõiun jahukotist. :,:

Refr. Nõia elu …

Teiste mured meile kama,
:,: klõbistame sõrgu. :,:
Aga pärast maiset jama
:,: põrutame põrgu. :,:

Refr. Nõia elu …

Istun aknal,loojumas päev
äkki kuju,tuttavat näen
.....see on Alice
kas petavad silmad või tõsi on see
käes tal pakitud kohver ja keep
ta korraks peatub ja lehvitab siis

Refr:
On hetki elus palju,mis määravaks kord saab
võibolla on see saatus ,et täna lahkub ta
kuigi palju-palju aastaid
oli olnud mulle naabriks Alice
Kõik need aastad reas ,mis on elust mööda läind
kui lootusetult pime,olin õnne kõrval käind
nii ei näinud ma,et kogu aja
olnud mulle naabriks Alice

Kaunim kõigist mulle ta näis
süda rõõmu ja joovastust täis
.....oo Alice
suvesoojus meil silitas päid
paitas silmi nii siiraid ja häid
loodus hellitas meid see meeles on veel

Refr.

Ma ei tea kas eales veel ma
kuulda uksel ta koputust saan
.....oo Alice
on vist tõsi see jäädavalt läeb
ainus tunne,mis minule jääb
.....see on tühjus

Refr.

Ütle, millal tuled sa, ütle Linda, Linda, Linda,
tuled siis, kui lumi maas, või kui kevad ärkab taas.

Eesti rahva iluaias valgeid roose kasvatad,
oled vitamiinimaias, apelsine jahvatad.
Kõlisevat kukub mütsi, mida valvab tiigrikutsu,
ja kui oled kodus üksi, keegi Linda külla kutsu.

Veel üks Linda, veel üks Linda,
veel üks Linda, veel üks Linda,
veel üks Linda, veel üks Linda
selles viimses reas.

Veel üks Linda, veel üks Linda ...

Paned jalga uued püksid,
ette uued okulaarid,
kuulake kõik Matsid-Jütsid,
kuulake ka memmed-vaarid.
Ilu tahab tegemist ja suguelu elamist,
kõik mis sülg on toonud suhu,
toru kaudu välja puhud.

Veel üks Linda, veel üks Linda ...

Veel üks Linda, veel üks Linda ...

Ütle millal, ole hea, ütle Linda, Linda, Linda,
tuled siis kui lumi maas, või kui kevad ärkab taas.
(tuled siis kui käsi maas, või kui Elmar ärkab taas...)

Päev vaikselt pilvevarjus lahkub meist,
Kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes.
Ja meie rõõm nüüd karjuma peab --
Ma seda tunnen ja sinagi tead

Kusagil veel soojad jäljed on teel,
Mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
Mis me jätsime, me koos.

Kust leida seda, mis võiks hoida tuld
Veel kaua, kaua, kui hommik juba tulnd?
Kas üldse meis on olemas see,
Mis süütaks leegi ammu kustunud leel?

Kusagil veel soojad jäljed on teel,
Mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
Mis me jätsime, me koos.

Öö varjudeks nüüd saame kõik sel ööl,
Vaid hommik lummusest võib päästa meid.

Kusagil veel soojad jäljed on teel,
Mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
Mis me jätsime, me koos

Kusagil veel soojad jäljed on teel,
Mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
Mis me jätsime, me koos

Jälle algab kõik, algab uuesti,
kõik on jälle nii, nagu ennegi.

Nõnda sageli arvan ma,
et mul meelest nüüd läinud Sa.
Kuid siis näed pole õige see,
oled ikka mul meeles veel.

Refrään:

Ei senini ma suuda taibata,
kuidas küll see nii kõik olla saab?
Unustada kauaks Sind ma võin,
ning siis äkki jälle algab kõik.

Jälle algab kõik, algab uuesti.

Parapaparapapaa...

Jälle algab kõik, algab uuesti.

Möödub aasta ning teinegi,
loodad aeg Sind mul meelest viib.
Kuid siis isegi ei ma tea,
et Sind nägema jälle pean.

Refrään:

Ei senini ma suuda taibata,
kuidas küll see nii kõik olla saab?
Unustada kauaks Sind ma võin,
ning siis äkki jälle algab kõik.

Jälle algab kõik, algab uuesti.

Parapaparapapaa...

Jälle algab kõik, algab uuesti.

Kõik on jälle nii, nagu ennegi...

Jälle algan kõik, algab uuesti.

:,:Kaks lauljat - üks noor ja teine vana,
kord rändasid sääl uhke lossi pool. :,:

:,:Noorem laulja võttis kandle enda kätte,
ja mängis lugu imeilusat. :,:

:,:Kuninanna vaatas lossi aknast alla,
kaks pisarat tal veersid laugele. :,:

:,:Kuningas see tõmbas mõõga tuppest välja,
lõi haava noore laulja südame. :,:

:,:Vanem laulja võttis kandle enda kätte,
lõi puruks vastu lossi seinasid. :,:

:,:Sinu maa ja rahvas pööraku sust ära
ja loss see muutugu ahervaremeiks. :,:

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere kaldale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?

Refr. See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
„See ilus maa on minu kodumaa!“

Siin teretavad metsaladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid;
siin taeva vihmal oras võrsub
ja päike paitab viljapäid.

Refr. See on see maa …

Siin kasvab Eesti meeste sugu
ja sammub vabadusele;
siin kasvab priskelt Eesti neiu
ja sirgub Eesti mehele.

Refr. See on see maa …

Siin tõstab rahvas põllu rammu
ja matab endist viletsust;
siin püüab rahvas vaimu valgust
ja võidab endist pimedust.

Refr. See on see maa …

Oh tõotagem südamest
me mehed olla igavest!
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
„sa kosu, kasva, kallis kodumaa!“

Refr. See on see maa …

Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel
latern tookord säras, ta särab nüüdki veel
ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
:,: kui siis, Lili Marleen. :,:

Latern oma kaitsel me õnne pühendas,
kauni tunni maitsel me varjud ühendas.
Mis sest, et rahvas möödus meist,
me nägime vaid teineteist,
:,: mu arm, Lili Marleen. :,:

Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt,
kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt.
Ehk küll su juurde ihkasin
ja lahkumist ma vihkasin,
:,: mu neid, Lili Marleen. :,:

Latern sinu sammu tunneb ikka veel,
kuigi mina ammu viibin kaugel teel,
ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
:,: mu neid, Lili Marleen. :,:

Kui mul uni laugel, öisel puhkusel,
tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel:
kui igav hakkab laternal,
sind ootan jälle tema all,
:,: kui siis, Lili Marleen! :,:

Kauges külas, vanaema juures,
elasin kord, kogu suve.
Vanaema ja mu armas vanaisa,
aga noorel neiul, neist ei piisa.

Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Võtan kaasa, reketid ja maki, kuid
rannas on vaid üks võrku paikav papi.

Refr:. Siin kauges külas, teisi näinud pole veel.
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.
Pole noori, pole ühtki poodi.
Miski pole, linna moodi

Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Siis on pidu, teise küla pidu
Seal on noored, teised noored

Refr: Siin kauges külas, teisi näinud pole veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Korraks vaatan, seljataha veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee
Korraks vaatan, seljataha veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee

Kaugel-kaugel Hiinamaal
elas kord üks armund paar
naist seal hüüti Chiri - biri - pinn
mehel nimeks lihtsalt Junn

riisipõllul töötasid
vahel üksteist embasid
härra Junn ja Chiri - biri - pinn
rõõmsat laulu laulsid nii:

kivi rünta punta änta vänta
sarapilli jassi dabaraa
kauka ritsa junni ass
ükkat kakkat kukkerii
kivi rünta punta änta vänta
sarapilli jassi dabaraa
oled kallis, kõige kallim sa

ehtnet riisi maitsesid
pambusvoodis puhkasid
härraJjunn ja Chiri - biri - pinn
nende onnis õitses õnn.

Kummalisi käis siis seal
igast riigist ilma pealt
Wales'i prints ja isakene tsaar
Elvis Presley ja Mart Laar

ükskord külla sinna sai
kõigil tuntud Andres Raid
langes kaela Chiri - biri - pinn
nii et rinnus kinni hing

ref.

sai seal andres mis ta sai
tegi naisel pika pai
õnnest laulis Chiri - biri - pinn
oma armu laulu nii:

ref.

Astus onni härra Junn
mõistis kohe mis seal on
muutus kaameks Chiri - bini - pinn
langes maha nagu pirn

meie kuulus Andres Raid
hirmsa keretäie sai.
Tõmbas lesta neljakäpakil
maha jäi vai pehme sall.
Junn siis ütles targaste
oma naisukesele:
"Nüüd on lõpp sul, Chiri - biri - pinn,
kohe vaikseks teen ma sind."

ref.

rõõmsalt voolab suur Jangtse
läbi hiina viib ta tee
tema laintes Chiri - biri - pinn
vaikselt puhkab väike lind
seal kus liigub Andres Raid
naised ritta sedamaid
näita näppu libekeelele
mine talle mehele.

Kaugel-kaugel Hiinamaal
elas kord üks armund paar
naist seal hüüti Chiri - biri - pinn
mehel nimeks lihtsalt Junn

Kaugel, kaugel, kus on minu kodu,
kaugelt tervisi saadan ma sul.
Üksi rändan ma võõramaa radu,
pisar laugel, kui meelestud mul.

Tasa nuttis siis kallim mu rinnal,
tasa sosistas õrn tuulehoog,
kurvalt kaeblesid kajakad rannal,
kurvalt kohises vahune voog.

Vaikseks jäänud on tormine meri,
vaikseks jäänud on kallima rind,
üle lageda vete vaid kajab
kurb ja igatsev hulkuri laul.

Tulge tagasi, Eestimaa pojad.
Tulge tagasi, ootame teid.
Võtke kaasa kõik langenud sõbrad,
võtke kaasa ka haavatud kõik.

Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär.
Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud.
Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on maa.
Kummutil pildid reas, õlelill nende seas,
kuldjuuksed peas.

Refr. Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit.
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ...
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.

Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed!
Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab ...
Linnas on siledaid teid - on seal ka magusam leib?
Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad,
memm ja su taat, memm ja su taat ...

Refr. Valgel laual rätiku all palav leib ...

Kevadkuul metsas lõokene lõõritas,
kui me läksime käsikäes, ringi haljendas maa

Mäletad, siis sul südame võitsin ma
pargis pingil seal pärna all
kurvalt ütlesid mul

Et saja aasta kestel kordub sama kevade
nii sama kaunis ta kui see
Võibolla pärna all veel ikka sama pingike
Kuid kes seal istub kahjuks seda me ei näe

Kuid tuuleving meid põrmugi ei häiri
meile aega siin on küllalt viibida
on aega meil

Ja kuigi saja aasta kestel kordub kevade
ent ilusaim ta nüüd koos sinuga

Tõsi see tuhat korda olnud kevade
palju armunuid istund sääl
keegi ei mäleta neid

Kindlasti sama saatus kui tabab meid
ootab taas õnnepäikene
keegi ei mäleta meid

Et saja aasta kestel kordub sama kevade
nii sama kaunis ta kui see
Võibolla pärna all veel ikka sama pingike
Kuid kes seal istub kahjuks seda me ei näe

Kuid tuuleving meid põrmugi ei häiri
meile aega siin on küllalt viibida
on aega meil

Ja kuigi saja aasta kestel kordub kevade
ent ilusaim ta nüüd koos sinuga

Kodust läksin siis
kui poisiohtu olin veel
kutsus maailm lai
ja meelitasid kauged teed
kõik kauged teed
olid lahti ees

Õnnesiilu peitis pisaraid
mu ema hea
isa vaikis vaid sest viimne poeg
ta laste seast
läks tööle siit
kustus lootus nii

Refrään:

Kui nüüd veel saaks
kord olla lapsepõlve mängude maal
ja tunda helinat mis rinnas on siis,
kui kevadpäike koduõuelt lume viis

Kui nüüd veel saaks
kord käia karjateid, kus kaste on maas
ei enam laia ilma iial ma läeks
vaid kogu eluks siia jääks, ma siia jääks

Neiu nooruke, kes kodukülla maha jäi
aastaid ootas,
iga päev ta rongil vastas käis,
kuid asjata, sest ei tulnud ma

Kevad saabub taas
on õitelumes toomepuu
oleks tiivad mul
ja taevasse mind tõstaks tuul
Ma lendaks siis koju tagasi

Ref.

Kohvi joon nagu vett,
lisaks vein ja sigarett.
Pärast Sind mul baarid koduks said,
neis istun vaid.

Ref:
Suur maailm ringi veel käib,
aeg võõraid rõõme täis.
Ma üksi seisma jään,
Sind ainult Sind kõikjal näen.

Veereb jutt, mängib makk,
õhtul jälle, peas on sakk.
Ja kui siis ristub öös mõni tee,
see pole see.

Ref:
Suur maailm ringi veel käib,
aeg võõraid rõõme täis.
Ma üksi seisma jään,
Sind ainult Sind kõikjal näen.

Mäletad, kord käisime, muinasjutumetsas.
Hoidsid kinni sa mu käest,
Kõigist õnnelikum ma, olin selles metsas.

Pimedusest valgusse, viis meie rada.
Palju me ei rääkinud.
Sina kartsid suuri puid ja ma sind puudutada.

Ref:

Ja kõik see oli kord ja las ta jääbki nii
Muinasjutumetsa sa ei tule tagasi.
Ainus, mida soovin ma, et mind mäletaks veel sa
Muinasjutumetsas kohtusin kord haldjaga.

Ajavool meid kaasa viis ja me saime suureks.
Enam pole hiigelpuid.
Vahel ootan sind veel seal, allikate juures.

Mäletad sa seda puud, mille juures andsid suud
Ja siis ütlesid, et sa ei tule tagasi
Ma jäin siia ootama, ma jäin siia uskuma,
Et kõik muinasjutud hästi peavad lõppema.

Refr. :,:Otsi lolli ,kes ei kardaks kolli
kui on kollil rahamaitse suus.
Raha mängib elus põhirolli.
Raha see on õnn ja armastus:,:

Kõrged mõtted see on puhas möga
pole ilu ilma rahata.
söö ja maga, sarvevahet süga-
ega elult muud ei taha ka.

Refr. :,:Otsi lolli ,kes ei kardaks kolli ... :,:

Raha võim on suur ja igavene
elu lühikene -raha pikk.
Kel on vähe või on natukene
sellel puudub helge...
sellel puudub helge tulevik.

Kord Capri saarel ma südame kaotsin,
Nüüd enam rahu ma leida ei saa,
Kui teda palmi all istumas leidsin,
Kohe tundsin et armunud ma.

Kui talle sügavalt silmisse vaatsin
Ja nende särast joobusin siis,
Kui temaga merele purjetasin,
Meile tundus sääl kui paradiis.

Ja Itaalia taeva sina,
Võlus meid ta päikene.
Küsisin talt, tahad sina
Nüüd vaid kuluda minule?

Mu käte vahel ta sosistas õrnust
Ja siis kui kätt temal suudlesin ma,
Siis nägin sõrmes tal laulatussõrmust,
Igavest nüüd adjöö, Capri saar!

Kord kõndisin ma halja aasa peal,
üht imekaunist neidu nägin seal.
Ta noppis lilli imeilusaid
ja punus pärga sinililledest.
Ma teretasin teda viisakalt
ja kostsin talle õrna häälega:
'Ei sellist lille teist ei leia ma,
kui sinus peidus olev sinilill!'
Me põõsa alla maha istsime
ja magusasti juttu vestsime.
Ta peake puhkas minu rinna naal
ja tema sinilille murdsin ma.
Kolmveerand aastat möödund sellest aast
ja asi ununenud oli taas.
Kui ühel päeval üllatati mind
mul koju toodi väike piripill.
Seepärast, armsad sõbrad, ütlen ma,
te ärge laske juhust mööduda.
Kui kuskil murdub, murdub mõni lill
siis on see ikka väike sinilill.

Ja minu najal vaid seisab
see terve tsirkus koos
Ma hoolsalt raamatuid täidan
areeni all büroos

Ref:
Kui tahan peatub lõvi tallena siin
kui tahan kõik kolm karu minema viin
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib

Ma oma andeid ei peida,
siin olen võimas ma
Ei enne sulepead heida,
kui plaanid täis kõik saan

Ref:
Kui tahan peatub lõvi tallena siin
kui tahan kõik kolm karu minema viin
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib

Kord oli mul naine ja natuke raha
ja pisike majake mändide all.
Kõik oli nii kena ja enese teha
ja elu see veeres kui võõbatud pall.

Refr. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised,
minu elu kõik tuksi on keeranud nad.
Sigaretid ja viinad ja kirglised naised,
ei hauaski enam neist rahu ma saa.

Siis tuli üks sõber ja ütles, et lähme
ja teeme seal kõrtsis üks mehine pits.
Sest ajast see maailm on minule täpe,
nii valusalt nüpeldab issanda vits.

Refr. Sigaretid ja viinad …

Nüüd mullaga kaetud mu patune kere,
üks rohtunud haud asub mändide all.
Oh, mööduja, sulle ma ütlen sealt: „Tere!“
ja hoiatan tegemast kõike, mis halb.

Refr. Sigaretid ja viinad …

Kord olid niidud rohelust täis,
pilv taevavõlvist vaid harva üle käis,
Peegeldus päike jõe suveselges vees …
Niitude vahel siis kulges meie tee,
niitude vahel, kus rõõm saatis meid.

Niitudelt päike kadunud nüüd –
nukrana kaigub seal sügislinnu hüüd.
Vingudes ruttab vaid vihur üle mäe …
ning ega meidki seal keegi enam näe –
kus on siis suvi ja kus on me arm?

Ei ole sind ja tõesti ma ei tea,
mille peale lootma või mõtlema nüüd pean.
Sa katki kõik me unistused lõid,
võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid.

Kuid siiski ma ootan kevadet uut,
niitude haljust ja palju-palju muud.
Aiman ju nüüdki, et ühel päeval siis
lõplikult tuled, sest süda nõuab nii.

Niitude rüpes meid rõõm leiab taas.

Kord põllul, kus kirendas punane moon,
üks pardike paterdas papaga koos
ja võlutult silmitses purpurset moonikest
parditütreke noor:
„Pai papa kas moonikest puutuda saan?”
Kuid pajatas pardile papake hea:
„Ei pisike pardike moonikest puutuda saa.”

Ja lausus veel, kui nokkis värsket heina:
„Eks nii on elu, ära nõnda leina!”

Refr. Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad,
:,: kuid pardike on väike. :,:
Sa tead ju et moonid kõik on pikad, pikad, pikad,
kuid pardike on väike. Nii oli, on ja jääb.

Kord lainetes vallatles pardike noor
ja perve pealt piilus punane moon
ja puutuda purpurpunasel moonil on pisikest
pardikest soov:
„Pai mamma, kas pardikest puutuda saan?”
Kuid pajatas pojale mammake moon:
„Ei pisike moonike pardikest puutuda saa!

Kui pardil lased ennast haneks püüda,
kuis võib siis terve maailm enam hüüda!”

Refr. Sa tead ju, et moonid kõik …

Ja ometi ilusal õiekuu ööl,
kui särasid lõbusalt põllud ja veed,
me pisike pardike põgenes pesast
ja moonile naiseks siis sai.
Kuid kurvemaks läheb veel lauluke nüüd,
sirp lõikab ja põlluke lagedaks jääb,
ja tuuleke tõuseb ja moonid kõik minema viib.

Nii läkski lendu uhke moonipeiu
ja püüdis haneks väikse pardineiu.

Refr. Sa tead ju, et moonid kõik …

Refr. Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga,
korraks vaid – küllap nii siis peabki olema.
Korraks vaid lootsin leida õnne ma,
korraks vaid – kuid siis jälle läksid sa.

Ütlesid, et lahkud minust – teise leidnud sa,
nii teha võid, ei hakka hoidma kinni sind nüüd ma.
Ilmas leidub teisigi, kes armastavad mind,
no ütle, miks siis taga nutma pean ma praegu sind?

Refr. Korraks vaid …

Mine siis, kuid minneski sa seda meeles pea –
ma peagi leian teise, kes on sama hell ja hea.
Pole tarvis teada mul, et süüdi oled sa,
küll aeg see kiirelt mööda lä’eb, pea unustan sind ma.

Refr. Korraks vaid …

Kui koju saatsid mind sa,
küsis siis ema hea:
"Kas ka sind armastab ta,
kes ta on, kas sa tead?"
Kuid ei ma teadnud sind veel,
vastus jäi võlgu siis.
Nüüd alles selge mul see,
et sa oled nõnda hea
ja et paremat olla sinust ei saa!

R:Ei nüüd kahtlust enam,
tuhat korda kenam
on kõik siis, kui olen sinuga.
Rõõmu rohket päevad
toovad mul ning näevad
kõik, et õnne leidnud ma.

Juhtub ju harva ka nii,
et ei mind mõista sa.
Puhkeb siis tormakas riid,
ringi käin mornilt ma.
Näib, et ei leppida me
iial nüüd enam saa,
kuid pole õige ju see,
sest ma kindlalt seda tean -
pea kõik jälle hea,
olla parem ei saa!

R:Ei nüüd kahtlust enam,
tuhat korda kenam
on kõik siis, kui olen sinuga.
Rõõmu rohket päevad
toovad mul ning näevad
kõik, et õnne leidnud ma.

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandlelugu lööma.

:,:Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.:,:
Läks lauluga, läks lauluga,
läks lauluga!

Säält saivad lind ja lehepuu
ja loomad laululugu,
siis laulis mets ja meresuu
ja eesti rahva sugu.

Läks aga metsa mängima …

Siis kõlas kaunilt lauluviis
ja pärjad pandi pähe.
Ja murueide tütreid siis
sai eesti rahvas näha.

Läks aga metsa mängima …

Ma mängin mättal, mäe peal
ja õhtul hilja õues
ja Vanemuise kandlehääl
see põksub minu põues.

Läks aga metsa mängima …

Kui me üks kord kokku saame,
Ütle mulle ikka tere.
Seisata ja juttu tee
Ja küsi kuidas elab pere.

No küsi kõigest, millest soovid,
Ühest palun vaiki aga -
Sellest päevast, mil see ilm
Läks pimedaks su ukse taga.

Sellest hommikust kui tulin
Alla sinu treppi mööda -
Sellest kallis ära küsi,
Sellest mine vaikselt mööda.

Aga kord kui kokku saame,
No ütle mulle ikka tere.
Siis võin minna seespool selgus,
Nägu kaotand viimse vere.

Silmades on palju võlu,
silmadel on palju sõnu öelda.
silmades võib laulda lind
ja ka leegitseda tugev tuli.

kui silma ilmub pisar väike,
siis võib olla tõusmas kõva äike.
silmad võivad reeta sind,
kui sul kuskil on olnud kõrge lend.

silmades
võib olla palju naeru
ja palju ütlemata tundeid.
silmades.
võib olla palju naeru
ja palju ülemeelikust.

silmad need ei talu valu,
silmad jäävad kurbust endas kandma.
parem olgu rõõmusära
sära, mis need silmad võivad anda.

silmades on õite meri,
kui sul suurest õnnest kuum on meri.
silmadele ütleb süda,
mida teha, kuidas olla, kui on raske.

silmades
võib olla palju naeru
ja palju ütlemata tundeid.
silmades.
võib olla palju naeru
ja palju ülemeelikust.

Igal silmapaaril on oma silmapaar,
kelle särast ta rõõmu saab.
igal silmapaaril on oma silmapaar,
kelle pisaraist valus on ta.

igal silmapaaril on oma silmapaar,
kelle särast ta rõõmu saab.
igal silmapaaril on oma silmapaar,
kelle pisaraist valus on ta.

Kui olin väike tütarlaps,
küsisin emalt, mis on meil ees:
„Kas on ka päevad päikest kõik täis?”
Ema mul vastas vaid:

Refr. „Ei me ette tea,
mis elu meil tuua võib.
Kuid ometi see, mis peab,
:,: tuleb kindlalt kõik …” :,:

Möödusid aastad, suureks sain,
küsisin õrnalt armsamalt ma:
„Kas palju õnne ootamas meid?”
Armsam mul vastas vaid:

Refr. Ei me ette tea …

Nüüd, kus mul endal lapsed on,
küsivad nemad: „Mis ootab meid?
Kas on me elu rõõmus ja hea?”
Mina siis vastan neil:

Refr. Ei me ette tea …

Kui on kuraasi, siis täida klaasid!
Täna põhjani joo karikas!
Sest et homsed veed
ei pruugi olla need,
mis laevu sadamasse tooks.

Kui on kuraasi, sa täida klaasid!
Just siin ja praegu sa!
Sest et homne meel
meil ei pruugi olla see,
kui on kuraas, siis täida klaas!

Kui on kuraasi, sa armasta siis
üht õit mis kaunim ilma peal!
On siis Sinu ees
valla kõik teed,
kui kuulata sa südant tead.

Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas suur hall.
Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas on suur hall.
Nõnda hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.

Refr. Nii hea, nii hea
on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.

Seal, kus vana kaev on,
kriiksuv aiavärav on.
Seal, kus vana kaev on,
kriiksuv aiavärav, värav on.
Akna taga õhtu eel,
vaatad mere poole veel.
Ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.

Refr. Nii hea, nii hea …

tõotamas tähtede helk meie õnnele algust,
siis ma jooksen trepist alla,
lükkan välisukse valla
lootes su väikeses aknas veel märgata valgust.

Ref.: Oo, mu kallis, siis
koputan, sinu uksele ma koputan –
hilja on küll, aga sul pole und.
Täpselt nõnda ma...,
et sa teaksid tulla välja
ning kevadöös olla koos mõni tund.

Sel öösel kingin sinule kuu,
korjan su sülle ta kuldkiirtest kimbu nii suure.
Ja kui tähed saaksin kätte,
kõik nad sinu jalge ette
puistaksin rõõmust, et jälle kord viibid mu juures.

Ref.:

Kui Paula oli lapseeas,
Tal olid blondid juuksed peas.
Nii ilusad ja käharad,
Kui päiksekuld, nii säravad.
Siis koolis käies kandis ta
Neid ikka pika patsina.
Kuid kevadel, kui algas mai,
Ja Paula juba preiliks sai,
Siis ühel päeval tänaval
Ma nägin — poisipea on tal.

Ref.. Paula, Sul on poisipea,
Kuis meeldib mul, Sa vist ei tea.
Sa oled nagu kullerkupp,
Millel varre otsas ilus nupp.
Ha.. ha.. ha..
Paula, Sul on poisipea,
Ja see on selleks väga hea.
Kui algab meie tantsutuur,
Ei takista frisuur.

Ref.

Kui päev uinub päiksemaias
ja kui hämarus puudutab maad,
siis toomedest lõhnavas aias
meie sinuga kohtume taas.

REFR.: Aeg miks küll kiirelt lä'eb,
kaob õnneöö?
Las hetkeks veel sind enne näen,
kui ütlen sull' head ööd!

Seal rõõmudest jutustab mulle
tähislaotuse virvendav pind.
Ning tahtmatult sosistan sulle:
– Mu kallis, ma armastan sind!

REFR.:

Kuu kavalaid pilke siis heidab:
– Küllap tunnen neid jaanikuu öid!
Ja valgeisse õitesse peidab
sirel lahke ja sõbralik meid.

REFR.:

nananana
kui sul tõesti minna soov
ja su tunded jahtund on
siis võin öelda sulle nii
kodu siin sul alati

võid ju vabana kui lind
oma õnne proovida
tee mis iganes sa teed
jääb mul head sul soovida

veel me väikses toas on soe
homsed mured siin ei loe
eilne õnn on leitud koos
kõik veel täna tundub hoos

päiksepoolses toas on soe
homsed mured siin ei loe
kui sa leiad õige tee
tea et koju toob sind see

pimedusse varjatud
ilmsi või siis unes näid
juuksed lahti harjatud
nõnda õrnad jalad-käed

veel me väikses toas on soe
homsed mured siin ei loe
eilne õnn on leitud koos
kõik veel täna tundub hoos

päiksepoolses toas on soe
homsed mured siin ei loe
kui sa leiad õige tee
tea et koju toob sind see

Kui tahan, siis olen Austraalias,
või käin Jaapanis kirsipuid maalimas,
aasta pärast ehk tudun ma õrnalt,
baikateki all Baikali kõrval.
Ma tean, et kord suvitan Siberis,
ujun konna ma toredas Tiberis,
peagi Roomas me Peetruse platsil,
ehk ka paavstile endale patsi.

REF:
Lalla-lallaaa, lalla-lallaaa
kui tahan, siis saan kuhu tahan,
Lalla-lallaaa, lalla-lallaaa
kui tahan, siis saan mida tahan.


Kui kord tõepoolest tõsiselt matkata,
siis võiks idamail rännakut jätkata,
vaatan Indias kuis elavad joogid,
neile viin mõned joogid ja koogid.
Siis saab rõõmupäev kõikidel olema,
lõbureisija ainult ju pole ma
ja kui Hiinamaal tõsiselt tingin,
saavad mõistlikeks kõik Hungweipingid

REF:
Lalla-lallaaa, lalla-lallaaa
kui tahan, siis saan kuhu tahan,
Lalla-lallaaa, lalla-lallaaa
kui tahan, siis saan mida tahan.


Juhan Smuuli ma kohtan kord Arktikas
ja pingviini toon kaasa Antarktikast
ja ka Aafrikas tulgu või tina,
ninasarvikul teen pika nina
ja kui oleksin homme Batuumis ma
ennast neegriks siis päevitaks luuni ma
kui vaid memm lubaks mul läbi linna,
ostma piletit üksinda minna.

REF:
Lalla-lallaaa, lalla-lallaaa
kui tahan, siis saan kuhu tahan,
Lalla-lallaaa, lalla-lallaaa
kui memm ainult lubaks mul minna

Kui õitseb sirel ja laulab ööbik
Ning uuel elul tärkab hing
:,: Siis tahan mina naerdes
Siit surma minna
Ja naerdes kustuda võib silm :,:

Ja kui mina suren oma noores eas
Siis kallis see on sinu süü
:,: Et sina oled olnud
Mul siin maailmas
Ükspäinis ainult vaev ja piin :,:

Minu piinamisest sa rõõmu tundsid
Ja andsid end siis teisele
:,: Ja ise sina naersid
Kui mind sa nägid
Et murdsid sa minu südame :,:

Sa naera kallis, oh naera naera
Kuid vaat mis tegema ma saan
:,: See mees aga kellel
Suud sa andsid
Teda verivihas ähvardan :,:

Ma võitlusesse siis teda kutsun
Ja lasen ennast haavata
:,: Siis haljal aasal
Seal puude vilus
Saab süüta veri voolama :,:

Ja kui mina magan oma külmas hauas,
Siis lõpetud saab minu piin
:,: Ja sina minu kallis
Siis ahastuses
Minu haual nutad kummuli :,:

Kui õitseb sirel ja laulab ööbik
Ning uuel ilul tärkab hing
:,: Siis olen mina naerdes
Siit surma läinud
Ja naerdes kustunud mu silm :,:

Ma olen väike,
olen alles väike,
ja päris koolis veel ei käi,
ja minu väike karu peake,
on karutarkust täis
Ja minu mõmmibeebi on minu sarnane,
nii armas väike karu,
nii pehme(muahh)karvane.

Mul on ka aabits,
see on karu aabits,
ja selles aabitsas on 'a',
ja kui ma õpin tähed selgeks,
siis veelgi targemaks ma saan.
Ka ema ütleb mulle,
sa oled virk ja kraps,
nii armas väike mõmmi,
üks tore(muahh)karulaps.

Kus oled nüüd sa?
Mis sinust on saand?
Ühine tee, mida mööda sai käidud,
tolmuks on saand.

Kas näha sind saan
kunagi veel?
Rõõm ja õnn, mis meile said osaks,
petlikuks jäid.

Ükskõik kuhu läen
või mida ma teen,
sinu nägu ja silmi
nii rõõmsaid jälle oma kujutlusis näen.

Sa olid nii hea,
nii lahke ja hell,
sest sinu hingesoojust
vajab süda nii habras ja õrn.

Mida nõuan ma veel,
kallis, läksid lahku meil teed.

Kus oled nüüd sa?
Mis sinust on saand?
Ühine tee, mida mööda sai käidud,
tolmuks on saand.

Kas näha sind saan
kunagi veel?
Rõõm ja õnn, mis meile said osaks,
petlikuks jäid.

Sa olid nii noor,
minu lootus ja õnn.

Ma tahaksin jälle
olla su juures ja aidata sind.
Olid ainus mul sa,
sinust mõtlen nüüd ma.

Kas oli see õige,
et äkki mu juurest ära läksid sa?
Mida vajan ma veel,
kallis, kas sind kohtan eluteel.

Kus oled nüüd sa?
Mis sinust on saand?
Ühine tee, mida mööda sai käidud,
tolmuks on saand.

Kas näha sind saan
kunagi veel?
Rõõm ja õnn, mis meile said osaks,
petlikuks jäid.

Nii petlik on õnn,
nii petlik on õnn.
Ühine tee, mida mööda sai käidud,
Nii petlik on õnn
Nii petlik on õnn
Rõõm ja õnn, mis meile said osaks, petlikuks jäid.
oooo nii petlik on õnn
mmm nii petlik on õnn
Ühine tee, mida mööda sai käidud,
tolmuks on saand.

Kõik ei ole kõrb mis paneb, kurgu kuivama
Neetud külmus veel ei pruugi olla antarktika, ja-ja...
Kõik mis ahvatleb ja hiilgab ei ole ju veel kuld
Ma ei hüüa sinu nime sest ma kardan tuld

Kõik ei ole teras, mis südamesse haava lööb
Kõik ei ole ajuvähk, mis mõistuse mul´t sööb
Kõik mis ahvatleb ja hiilgab ei ole ju veel kuld
Ma ei hüüa sinu nime sest ma kardan tuld

REF:
juulikuus lumi on maas, minu jaoks see pole ime
seisad paljajalu rannal, oled kaunis oled kummaline
tean et aasta veel ja sinust, ilma jään ma niikuinii
pimeduses kuulen häält, mis hüüab - hüvasti

Ainus pole joodud vein, mis hommikul sul valutama paneb pea
Iga naise puudutus ei saagi olla ühtemoodi hea
Iga elatud päev on samm, lähemale iseenda surmale
Ainus mida ma tean sind kunagi ei saanud päris endale, jee-jee...

2 x REF:
juulikuus lumi on maas, minu jaoks see pole ime
seisad paljajalu rannal, oled kaunis oled kummaline
tean et aasta veel ja sinust, ilma jään ma niikuinii
pimeduses kuulen häält, mis hüüab - hüvasti

Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea,
ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea.
Kui sina, kes armastad elu,
ja tantsid vaid lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.

Ma sulle ei ole mul anda
mis on sinu ainukene soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okkane rada,
kust lillesid võtta ma saan?
Vaid okkaid sull' pakkuda tahan,
ei võta neid vastu mult sa...

Ma tean, et sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, et mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata mina,
head õnne sull' eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna -
õnn võõras on minule!

Nüüd üksinda hulgun ma ilmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates pisaraid silmas,
sind surmani meeles ma pean.
Sa õnne küll kinkisid vähe,
kuid ometi kauniks ta jääb.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid hetki ma unelmais näen...

Käe ulatab noor paadimees
nii lahkelt neiule,
kes aralt seisab tema ees,
et sõita üle vee.

R: Ah, silmad, need silmad
ei iial unune.
Need ilusad sinised silmad
mul võitsid südame.

Kui neiu paadis, algab sõit,
täis õnne kõik maailm.
Ja neiu palgeil punab koit
ja rõõmust särab silm.

Ta kaela neiu langeb siis
ja kingib suudluse.
Silm särab õnnepisarais,
arm tungib südame.

Hulk aastaid läind, kuid Viljandis
järv ikka kohiseb.
Hall paadimees veel ikkagi
neid silmi igatseb.

Käib külas hoogne tants ja trall
Sest mängib pillimees
See Vanja on kes papli all
Meil muusikat siin teeb
Mis kasu oleks suveööst
Ning udust heinamaal
Kui õhtul peale päevatööd
Me tantsida ei saaks

REF:
Kasatšokki keerutades kiirelt möödub öö
Idakaares päev peagi koitma lööb
Väsimust ei tunne jalad
Vastu peame veel
Seni kuni mängib pillimees
Veidi veel kulutame kingi
Mis meil sest, kui ka pea käib ringi
Kasatšokki keerutades kiirelt möödub öö
Idakaares koitma peagi lööb

Siis lõpuks tõuseb Vanja ka
Ning pilli kokku seab
Sest enne koitu kallima
Veel koju saatma peab
Nüüd vaibub kiirelt tants ja trall
Ning ootab kodutee
Kuid homme jälle papli all
Siin tantsu lööme me

REF:

Veidi veel kulutame kingi
Mis meil sest kui ka pea käib ringi
Kasatšokki keerutades kiirelt möödub öö
Idakaares koitma peagi lööb

Idakaares peagi koitma lööb

Idakaares peagi koitma lööb

Lööb päev

Käisin koolis ma tookord veel siis,
ema mind kaasa teatrisse viis.
Ja kui lõpp oli lool, eesriie sulgus taas
pisaraid ta silmis tunnen ma.

Ref. Butterfly, oo Butterfly, kauaks meelde mulle jäid.Butterfly, oo Butterfly, kauaks meelde mulle jäid.

Möödus aeg nõnda taipasin siis.
Nägin ma, elus tõesti on nii
Pole kaugeltki kaunis siin maailmas kõik
pisaraid ka tihti näha võib.

Ref.

Nüüd kui tean, mis on halb ja mis on hea,
koguaeg seda meeles ma pean
Tee mis teed, kõigest tähtsam alati on see
pisaraid et vähem oleks veel.

Ref.

Kauaks meelde mulle jäid!

Külmadest talvedest isu sai otsa
ja lõunasse asusin teele.
Päev päikest täis – kõik kaunis näis.
Kohtasin tüdrukut tumedasilmset,
kes kõneles võõramaa keeles …
Kaks sõna vaid mul tuntuks said.

Refr. Besame mucho –
maailma veetlevaim viis tundus see siis.
Besame mucho –
„suudle, ah suudle mind veel” – tähendas see.

Rännud said otsa ja tagasi olen ma
ammugi kodustel teedel.
Nüüd juba tean – vaid siin on hea.
Palju läks kaduma aegade rutus,
kuid miski on siiani meeles –
kaks silma suurt, kaks punahuult.

Refr. Besame mucho …

Laev tõstis purjed üles öises fjordis
ja särasid veel tuled mustas vees.
üks väike tüdruk kaljul õie murdis,
kui ratta juurde asus roolimees.

Õis langes alla ranna vahupiiri
ja tuulelaulu kustus vaikne nutt.
Laev uljalt ulgumere poole tüüris
ja ookeani jõudis hommikul.

Jäid maha rand ja kaljul väike maja
ja sillale viiv alla kitsas tee.
Veel hõljuks nagu üle fjordi vee
siis meremehe nukker laulukaja.

Mees roolis rinna vastu ratast surub,
on iga laine vaenlane ta ees.
Silm otsib aga õrna naisekuju
ja silmapiiri valge vahu sees

Hääd ööd, hääd ööd
Lõppenud on päev
Hääd ööd, hääd ööd
Lahkudes nüüd andkem käed,
sest homme jälle
päev meil uusi rõõme kingib
sulle mulle
ja meile kõigile kel noorus hinges
Hääd ööd, hääd ööd
Ees on kodu tee
Hääd ööd, hääd ööd
Olgu kõigil meeldiv see
ning meelde jäägu
et sõprus alati meid kokku toogu.
Hääd ööd, hääd ööd
kõi-gi-le hääd ööd.

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere rannale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?
See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel. -
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!


Siin teretavad metsa ladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid,
siin taeva vihmal oras võsub
ja päike paistab viljapäid.
See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel. -
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!


Siin kasvab eesti meeste sugu
ja sammub vabadusele;
siin kasvab priskelt eesti neiu
ja sirgub eesti mehele.
See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel. -
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!


Siin tõstab rahvas põllurammu
ja matab endist viletsust;
siin püüab rahvas vaimuvalgust
ja tõotab endist pimedust. -
Oh tõotagem südamest
me mehed olla igavest'
ja laulgem nüüd ja lõpmata:
See ilus maa on minu kodumaa!

Las jääda kõik, mis hea,
ei siis lõpe ka laulud eal!
Eilseks võib saada homne päev –
noorus oli ning on ja jääb!

Üks aednik teeb
elu lilleaiaks.
Varisevad mäed –
elu, see on jääv.
Ja vanem daam
pruulib õuntest veini.
Tal silm nõrgalt näeb,
aga vein on jääv.

REFR.: Kuni oled noor, sinus peitub jõud,
elu on nii kuum,
südames sul nii kindel nõu
võita ilmaruum.
Las jääda kõik, mis hea,
ei siis lõpe ka laulud eal!
Eilseks võib saada homne päev –
noorus oli ning on ja jääb!

Üks mees nii hall
põldu kündmas orus,
kortse täis ta käed,
aga põld on jääv.
Ja neiu noor
lebab valgel rannaliival,
päikest täis on päev.
Päike – see on jääv.

REFR.:
Kuni oled noor, sinus peitub jõud,
elu on nii kuum,
südames sul nii kindel nõu
võita ilmaruum.
Las jääda kõik, mis hea,
ei siis lõpe ka laulud eal!
Eilseks võib saada homne päev –
noorus oli ning on ja jääb!

Laulab siin samethäälel tuul,
on nii tuttav see viis.
Meelde see ajad kauged toob,
sest sulle laulsin ma siis:

REFR.: – Head teed, mu arm, head teed!
On pikad päevad need,
mis on sul eel ja nende seas
on nukralt reas
ka ööd.
Head teed, mu arm, head teed!
Mind siiski oota sa!
Ei lähe enam kaua,
kui sa näed mind taas.

Laotus kuu hõbekilde on täis,
tantsin tähtede peal.
Saavad tõeks unenäod me jaoks
ja siis ei ütle ma eal:

REFR.:

Lossides krahvidel pulmad on hoos,
kus mõrsjal on kroonitud pea.
Seal voolamas šampanja, viin ja šartröös,
kuid südamed külmad kui jää.

Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin,
kus metsade, tormide laul,
seda marulist hulkuri valssi,
tule minuga, neiu, ahhoi!

Tähis on taevas ja kumamas kuu,
kui kristallid säravad nad,
kuid hulgust ei sugugi segamas muu,
kui mõrsjaga teed astuvad.

Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin …

Ei hulguse armastus tooruseks lä’e,
tal süda on puhas ja prii.
Ka tema võib armsamat kallistada
ja õnne tal näidatagi.

Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin …

Nüüd rändan siin ilmas kui põlat’ pajats,
mul südames kurbusejoon.
Ma mõrsjaga olen kui ööbikupaar
hüüab elu meil: õnne teil toon!

Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin …

Ronk, see va must elajaloom,
teeb tronk-tronk-tronk sihukest häält.
Arvatakse kurja karja toob.
Ei ma usu temast halba ilma pääl.

Must ronk!
Lenda, lenda, lenda, must ronk!
Lenda, lenda, lenda, must ronk!
Lenda, lenda, lenda, must ronk!
Lenda, lenda, lenda, must ronk!
Must ronk! Valge lind! Lenda!

Alati, kui koduõuel ronka näen,
muutub kohe õige rõõmsaks minu meel.
Tõstan tema tervituseks üles käe,
näitan ette kuldse sõrmuse.

Must ronk!
Lenda, lenda, lenda, must ronk!
Lenda, lenda, lenda, must ronk!
Lenda, lenda, lenda, must ronk!
Lenda, lenda, lenda, must ronk!
Must ronk! Valge lind! Lenda!

Öeldakse, heal lapsel palju nimesid.
Nii ei ole seegi mingi ime siis,
rongal et neid palju rohkem on kui viis,
mõned nendest kõlavad siis nii:

Tronk, kronk, kronks, kromp, krouk, rõuk, kõng, rongas,
krongas, krongits, krongi-jaagup, korp, valgelin
Ronk! Must ronk! Lenda!

Ma ammu tean üht neidu,
Teist sellist vist ei leidu,
On teda näha nüüd mu ainus soov.
Niipea kui mõtlen talle,
Siis kohe tunnen jälle,
Et südamega korras pole lood.
Oi-oo, see väike neiu

Pilved taevast kaovad siis, kui teda näen,
Ümberringi kõikjal päikesest sillerdav päev.
Oleks hea, kui kogu aeg võiks olla nii.
Ning ei seda taipa ma, miks küll on teisiti.

Toond külma sügistuuled,
On lehed langend puudelt,
Kõik siiski nii, kui olnud ennegi.
Mis sest, et väljas hanged
Ning sõrmed külmast kanged,
Ta akna alla tee mind jälle viib
Oi-oo! See väike neiu!

Pilved taevast kaovad siis

Ma elan linnas, kus kõikjal
on palmid päikesekullas
Ma elan linnas, kus kõikjal
on palmid päikesekullas
Mul laul sealt pilvisse põikab
ehk küll ta juured on mullas

Refrään:
Quantanamera sust laulan
Quantanamera!
Quantanamera, mu kodu
Quantanamera.

Mu laul siin palmina kõrgub
ja põleb kuumaval leegil
Mu laul siin palmina kõrgub
ja põleb kuumaval leegil
Ta tunneb orjuse põrgut
ja muret nii kui ei keegi

Refrään

Siit läksin vaesena ellu
sain osa õnnest ja armust
Siit läksin vaesena ellu
sain osa õnnest ja armust
Siin tundsin lainete hellust
ja mägitormide karmust

Refrään

Ma ikka tunnen vahel, et nähtamatu ahel
on linna külge kinnitanud mind.
Siin igal majal number, näod tuhanded mu ümber,
kuid ikka ihuüksi tunnen end.

Refr. Veel kord, veel kord, veel kord, veel kord,
veel kord heita linnaahelad.
Veel kord, veel kord, veel kord, veel kord,
veel kord mängida puhtal noorusmaal.

Nii kivised seal põllud, et kivi kivi õlul,
sealt saadud leib on kõigest magusam.
Nii sinine seal meri, täis päikse valgusteri,
suur õnn et sellest kõigest osa saan.

Refr. Veel kord...

Seal pääsukeste tiivad mul une silmist viivad
ja värskeil heintel ärkan koidikul.
Joon külma piima kaevul, kass vaatab, nägu naerul,
ta silmis helgib kaval kassikuld.

Refr. Veel kord...

Kuid aastad läevad üha ja lõppu pole näha,
ma jalgupidi kinni asfaldis.
On müürid vihmast märjad ja puud kui leinapärjad
ja minu hing kui mõranend karniis.

Refr. Veel kord...

Ma ootasin sind sellel külmal päeval
Ma tean, et sa ei teadnud – nüüd siis tea
Ma ootasin sind sellel külmal päeval
Ei vabandama tõesti sa ei pea

Kõik otsustati väljaspool meid endid
Ma ootasin sest mina tahtsin nii
Kõik otsustati väljaspool meid endid
Ma teadsin sa ei tule nagunii

Möödas on öö, möödas on päev
Tühjus vaid ees mille lõppu ei näe
Möödas on öö, möödas on naer
Haavad kõik parandab aeg

Ei ära ütle, et sa oleks tulnud
Kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid
Ei ära ütle, et sa oleks tulnud
Ma vihkan valesid ka ilusaid

Sel külmal päeval ootasin sind kaua
Kui kindlalt teadsin tulla sa ei või
Sel külmal päeval ootasin sind kaua
Nii kaua kuni külmus minus kõik

Möödas on öö, möödas on päev
Tühjus vaid ees mille lõppu ei näe
Möödas on öö, möödas on naer
Haavad kõik parandab aeg

Nüüd kõik on hoopistükkis vähem valus
Ma tean, et sa ei teadnud – nüüd siis tea
Nüüd kõik on hoopistükkis vähem valus
Sa iial enam tulema ei pea

Ma tahaksin kodus olla,
kui õunapuud õitsevad
:,: ja nende roosakad õied
mu juukseid ehivad. :,:

Ma tahaksin kodus olla,
kui rukkipõld kollendab
:,: ja kollakat-pruunikat vilja
tuul tasa hällitab. :,:

Ma tahaksin kodus olla,
kui lumevaip katab maad
:,: ja kuuskede härmatand oksad
kuupaistel hiilgavad. :,:

Ma tahaksin kodus olla,
kui kallim on minuga
:,: ja temaga üheskoos mina
võiks rõõmus viibida. :,:

Ma vaatan paadist kiikriga,
kui kaugel on see saaremaa
Ma vaatan paadist kiikriga,
kui kaugel on see saaremaa.

Ei paremat, pole kuskil maal,
kui suvisel ajal Saaremaal.
Ei Paremat, pole kuskil maal,
kui suvisel ajal Saaremaal.

Ma rüüpan merest soolast vett,
ja räägin kallimale tõtt.
Ma rüüpan merest soolast vett,
ja räägin kallimale tõtt.

Ei paremat, pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal.
Ei paremat, pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal.

Mu pruut on valge nagu tui,
ma nägin teda mullussui.
Mu pruut on valge nagu tui,
ma nägin teda mullussui.

Ei paremat, pole kuskil maal
kui suvisel ajal Saaremaal.
Ei paremat, pole kuskil maal
kui suvisel ajal Saaremaal.

Tal mustad juuksed, valge kael,
ja kaela ümber sametpeal.
Tal mustad juuksed, valge kael,
ja kaela ümber sametpael.

Ei paremat, pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal.
Ei paremat, pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal.

Sääl Saaremaal ei kasva muud,
kui kadakad ja männipuud.
Sääl Saaremaal ei kasva muud,
kui kadakad ja männipuud.

Äi paremat,pole kuskil maal,
kui suvisel ajal Saaremaal.
Äi paremat,pole kuskil maal,
kui suvisel ajal Saaremaal.

Ma vaatan paadist kiikriga,
kui kaugel on see Saaremaa.
Ma vaatan paadist kiikriga,
kui kaugel on see saaremaa.

Äi paremat,pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal.
Veel paremat pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal.

Ma vaatan sind ükskõikselt,
kuid kuulan hirmunud näol...
Nii hellalt ja nii vaikselt
mind surmab sinu laul...
Su laulust saab mu saatus,
mu meeldiv piin ja kaotus...

Refr. Sellest, mis rõhub mu rinda,
tundlikuks muutund on meel...
Millest sa elad ja hingad?
Mida võid tunda,
kui suudad nii palju kanda
ja ennast teistele anda
laulu teel...

Su tunded võtan omaks,
kui pole laul vaid see,
sest aina jõuetumaks
ma muutun sinu ees...
Mul pole jõudu selleks,
et päästa end... Ja milleks?

Refr. Sellest, mis rõhub ...

Võib-olla tõrksalt
olen hoidnud tundeid paos...
Kuid sellest hetkest põlen
ja ainult sinu jaoks...
Kas leitud lõõm on õige?
Ei tea... Kuid loobun kõigest...

Refr. Sellest, mis rõhub ...

REFR.: Ma õnnesoove
saan häid ja sooje,
kui räägin kõigile, et armastad sa mind.
Jah, õnnesoove
on terve koorem,
sest kogu maailm teab, kui väga vajan sind.

Kas õnn võib olla kestev, ei mõistnud seni öelda,
ma teadsin vaid, et seda saad vahest välja mõelda.
Kuid nähes sind sa äkki tundsin elu hinda
(ja) jätta sind ma
nüüd enam ei saa.

REFR.:

Kord oli mulle vabadus üle kõige kallis,
ei paistnud päevad olevat üksi üldse hallid...
Kui poleks sind, ma oleks, kes ma olin enne
(ja) õiget õnne
ei tunneks ma veel.

REFR.:

:,: Maid ja rahvaid maha jättes
rõõmsalt kodu poole tõttes. :,:

:,: Tee peal tahtis pätt mind tappa,
õnneks jõudsin kõrtsituppa. :,:

:,: Kõrtsitoas oli õhk nii kibe,
õllest, viinast põrand libe. :,:

:,: Otsiti seal kõnemehi,
kellest kõrts ka polnud tühi. :,:

:,: Saadi kätte koolipapa,
tassiti ta rahva ette. :,:

:,: Räägiti seal vanast ajast
ja ka meie lunastajast. :,:

:,: Ukse vahelt paistis pilu –
kõrvaltoas oli jõuluilu. :,:

:,: Mehed jooksid, habe ormis
jõulukuuse peale tormi. :,:

:,: Kes sai koogi, kes sai saia,
kes sai väikse prääniku. :,:

:,: Talve a’al on välku vähe,
anna kuradile pähe. :,:

Margareeta, mahe naine, aastat seitseteistmene
oma iluduse läbi kiusatust tõi meestele.

Refr. Margareeta on kui tuike vaga,
ei iial aja mehi taga.
Ei ta mängi armutulega
nii, et kahju sest võiks juhtuda.

Korra ühel suvepidul, tema aga tundma sai
Tõistre-Jukut, kelle meelde tema kuju jäädvalt jäi.

Refr. Margareeta on kui tuike vaga...

Margareeta iludusest Juku hing sai nõiutud,
aga tema armutunded ei saand iial vastatud.

Refr. Margareeta on kui tuike vaga...

Juku kurvastab ja leinab, Juku norus ringi käib.
Juku on kui päris haige, sest ta hing kui kadund näib.

Refr. Margareeta on kui tuike vaga...

Aga ükskord ometigi Juku lootus täide läks.
Õnn tal viimaks Margareetalt armastust ja musu tõi.

Refr. Margareeta pole enam vaga,
sest ta süda nõudis armu taga.
Ainult nalja pärast mängis ta
Juku tundmuste ja armuga

Marina, Marina, Marina,
sa päikese endaga tood.
Marina, Marina, Marina,
kuid valgus ka varjusid loob.

Refr. Kui sind koju saadan
iga kord ma loodan,
ühtainsat sõna ootan,
mis jäädavalt seoks meid.

Aga näib, et sulle
meeldib vaba olla.
Miks muidu vastad mulle
sa ikka: ei, ei, ei!

Kas tõesti te ei tunne veel Marinat,
ei teagi, kuidas ta mu südant piinab?
Kõik näevad und, kuid mul on uni läinud -
Marinast ma mõtlema pean.

Refr. Kui sind koju saadan ...

Ta juuksed on nii säravad ja pruunid,
kui soe ja sume suveõhtu juunis
ja kui ta mulle korraks otsa vaatab,
on selleks korraks tuju jälle hea.

Refr. Kui sind koju saadan ...

Marina, Marina, Marina,
sa päikese endaga tood.
Marina, Marina, Marina,
kuid valgus ka varjusid loob.

Me kohal on taevas, me jalge all maa,
siin vahepeal olla on hea.
Võin teha just seda, mis õigemaks pean,
mind keelata keegi ei saa.

Refr. Jaa, jaa, jaa hommik on kaugel,
joogem ja laulgem!
:,: Igas päevas võiks olla veel teinegi päev
ja viskiklaas mõlemas käes. :,:

Kui tahan, siis lähen, kui tahan, siis jään,
see sõltub, kus kaetud on laud.
Kui särinaid kuulen ja pudeleid näen,
siis minult on lõõtspill ja laul.

Refr. Jaa, jaa, jaa hommik on kaugel …

Ei elult ma oodata oskagi muud
kui pidu ja pillide keelt
ja natuke päikest ja natuke kuud
ning tüdruku lahkemat meelt.

Refr. Jaa, jaa, jaa hommik on kaugel …

Kui hommikul ärkan ja rõõmuga näen,
et veel mulle antud üks päev,
siis puhtamad riided ja juba ma lä’en
ning roosid ja lõõtspill mul käes.

Refr. Jaa, jaa, jaa hommik on kaugel …

Me kolmekesi tuleme
Präänikutemaalt,
meil jalas püksid magusad,
kuub on magus ka!

Nüüd näärikuusel ripume
kolmekesi reas,
meil silmadeks on rosinad,
mütsid viltu peas.

Me usume, et kindlasti
rõõmustame teid,
kuid piparkoogist kitsekest
pole kaasas meil.

Ei viitsinud veel tõusta ta
ahjuplaadi pealt,
kuid tervitusi palavaid
saadab teile sealt.

Me kolmekesi tuleme
Präänikutemaalt,
meil jalas püksid magusad,
kuub on magus ka!

Otsad antud ja laev jätab sadama
ees on pime ja tormine tee
tahaks sind siin veelkord ma suudelda
aga sina jäid kaldale

Tõuseb tuul ja loobib me laeva
torm murrab kõik mastid ja raad
silmad hiilgavad kuigi on pime see õõ
katsu uinuda kui sa vaid saad

Ref.
Igal öösel näen sind oma unenäos ma jah
ütle miks tuled sa mind piinama
Haavad kinni ei kasva ju nii
Kuigi aastad on läinud sind armastan veel
kuid ei ulatu sinuni

Lendab laev mööda vahuseid laineid
pilved peidavad hõbedast kuud
mäletan, et vana majaka all
su huuled puutusid kord minu suud

Kui kord tagasi koju ma jõuan
ma ei tea kas sa mäletad mind
võõras mees seisab õhtul su akende all
ja ta teab mis on elu hind

Ref.

sinuni sinuni sinuni sinuni

Juures on aasta ja suureneb skoor
Selleks et surra, sa oled veel noor
Võta siis vastu me õnnitluskoor
Tervist ja proosit ja skoor

Sünnipäevalaps, võta veel üks naps
Küll siis tervet maailma rõõmsalt näed
Võta veel üks kruus, siis on laulud suus
Sul on ainult kord aastas sünnipäev

Olgu su ümber nii lilled kui lärm
Olgu sul jookidest jõgi või järv
Olgu sul kringlites kergitav pärm
Rõõsa su põskede värv

Tiksuvad aastad ja tuksuvad kuud
Kukuvad juuksed ja loksuvad luud
Nõrgeneb mõistus ja nüristub vaim
Nii kui jääb kastmata taim

Sünnipäevalaps, võta veel üks naps
Küll siis tervet maailma rõõmsalt näed
Võta veel üks kruus, siis on laulud suus
Sul on ainult kord aastas sünnipäev

Sünnipäevalaps, võta veel üks naps
Küll siis tervet maailma rõõmsalt näed
Võta veel üks kruus, siis on laulud suus
Sul on ainult kord aastas sünnipäev

Sünnipäevalaps, võta veel üks naps
Küll siis tervet maailma rõõmsalt näed
Võta veel üks kruus, siis on laulud suus
Sul on ainult kord aastas sünnipäev

Sünnipäevalaps, võta veel üks naps
Küll siis tervet maailma rõõmsalt näed
Võta veel üks kruus, siis on laulud suus
Sul on ainult kord aastas sünnipäev

Me teame mis on hellus mis on hool,
meid saatnud armastus on igal pool.
On aastad olnud õnneläikesed
kuid meie, me pole enam väikesed!

Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
:,: ja meie laulda kõik laulmata lood.:,:

Meid kanti hällist saati käte peal,
ei lastud varvast ära lüüa eal.
Meist hoiti eemal tormid, äikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!

Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
:,: ja meie laulda kõik laulmata lood.:,:

Me tööd ja mängud võeti vati seest,
meid kaitsti kiivalt pettumuste eest.
Said kätte toodud kuud ja päikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!

Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
:,: ja meie laulda kõik laulmata lood.:,:


Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
:,: ja meie laulda kõik laulmata lood.:,:
:,: ja meie laulda kõik laulmata lood.:,:

Meenub mul, kuidas saime kokku puiesteel,
öelda kõike ei julgenud sulle tookord veel,
sinu kõrval end tundes ma veendusin taas –
leida õnne ei või üksinda.

Käime koos, on ju nii, et meid lahku teed ei vii.
Käime koos ja me teel aegu kauneid ootab ees.
Kuigi raskusi teel, kerge võita on neid,
sest meil soov alati käia koos.

Soovid täitusid pea, seisime taas kõrvuti,
Hoides sõrmuseid käes, tõotasime jääda nii,
Maailm kaunina näis, seda tundsime vaid,
nüüd on oodatud õnn leidnud meid.

Aastad mööduvad pea, leiad halba, leiad head,
kuid nad kuuluvad meile ja meile on nad head,
palju käidud on teid ja see meelest ei läe,
minna kergem, kui ulatad käe.

Meenub mul mu lapsepõlve maja -
Õnnelikult elasin seal ma.
Möödas on mul nüüd need kauged ajad.
Unelmais veel ainult sinna saan.

Refr:
Oi aegu ammuseid! Oi aegu ammuseid!
Kui saaksin korraks tagasi veel teid.
Oi aegu ammuseid! Oi aegu kaugeid neid!
Kui saaksin korraks tagasi veel neid!
La-la-la ...

Kuigi ilmas palju olen näinud,
Õnne kuskilt leidnud pole ma.
Aastad on vaid kiirelt mööda läinud
Ning ei enam tagasi neid saa.

Soovin küll ju ainult nõnda vähe,
Ainsaks korraks koju saada veel.
Kuid ma tean, mul soov ei korda lähe.
Liiga hiljaks jäänud on nüüd see.

Vahest harva siiski naerab päike.
Koduõue silma ette toob.
Tundub siis, kui oleksin veel väike
ning võiks täide minna iga soov!

Isa oli mul politseimees Chicagos
aeg oli raske siis
gangsterid, vaesus, kriis.

Oli öö nagu ikka siis
loeti dollareid USA-s
kuid sel hetkel Chicago sai
kurikuulsaks üle maa

Al Capone on nüüdsest boss
elu väärt vaid mõni kross
ning on lauldud selle laul,
kes veel seadust hoiab aus

Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis
isa polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel

Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis
teki üle laste laotas ta
Jumalasse usu kaotas ta
sellel ööl

Nurgalt ilmus üks tume Ford
automaat jälle sülgas tuld
teadku linn nüüd et Al Capone
pole mingi süütu kloun

Kõlas laske lausa reas
kõlas häälgi nende seas:
'Poisid, võmme juba on
saanud surma sadakond!'

Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis
isa polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel

Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis
teki üle laste laotas ta
Jumalasse usu kaotas ta
sellel ööl

Ja siis äkki kõik vaikseks jäi
oli kuulda kell veel käis
isa seisis ukse peal
haaras ema sülle sealt
kuigi ise näost nii hall
oli õnne olnud tal

Käis ringi surm sel ööl

Nananananananananaaaa

Käis ringi surm sel ööl

Isa polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel

Käis ringi surm sel ööl

Nananananananananaaaa

Käis ringi surm sel ööl

Isa polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel

Käis ringi surm sel ööl

Nananananananananaaaa

Käis ringi surm sel ööl

teki üle laste laotas ta
Jumalasse usu kaotas ta
sellel ööl

Me laev peatus Hamburgi reidil,
kus kapten käis paar tundi maas.
Ei tea, mis sealt otsis või leidis
kuid saabus kui õnnistust saand.

Ei käsku ei karmimat sõna
kus jäi nüüd ta rusikas kõva,
kapten seisab sillal vaatab pilvi
peas on udu ja tuul,
tobe naeratus näol, vile suul.

Kapten on armund,
laev kursilt kaldund,
purjed ei püüa tuult,
sest kaptenil jäi linna pruut.
Hamburgi piiga
meelde jäi liiga,
koju ei rutta mees,
sest arm on südames.

Sinna ja tänna,
laev pöörab hänna,
vabalt käib ringi rool,
sest meeskond viina joob.
Hamburgi piiga,
meelde jäi liiga,
kiiresti tekile kõik,
algab Hamburgi sõit.

Kapten on armund,
laev kursilt kaldund,
purjed on pungil nüüd tuult,
sest on Hamburgisuund.

Meil merevood on vabad
ja võimsalt mühavad
ja kodupinna metsad
meil vastu kajavad.

Refr. Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
:,: Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind. :,:

Meil kalur merel noota
võib vabalt vedada
ja musta mulla põuest
võib vili võrsuda.

Refr. Jää vabaks …

Me vabal lainte voodel
võib päike särada
ja rõõmulaulust põllul
mets vastu kajada.

Jää vabaks…

Istun kivi peal rannal
hinges muretu meel.
Mida meri kõik annab
on täitnud mind see.
Rõõmus loksuvad lained
nii rahustav päev.
Nagu piltuus laine
sind kaisutab sääl.
REF:
On meri mu elu,
mis seiklusi täis.
Kus armastus-valu
must üle on käind.
On meri mu elu,
kust jõudu ma saan.
Ja tunnete võlu
käin korjamas taas.

On kaunimad värvid
sillerdamas mu ees.
Nii puhkavad närvid,
sest sinise vees....
vaid särav päike
ja soe meretuul.
Toob silmade läike
ja naerul suu.
REF:
On meri mu elu,
mis seiklusi täis.
Kus armastus-valu
must üle on käind.
On meri mu elu,
kust jõudu ma saan.
Ja tunnete võlu
käin korjamas taas.
REF:
On meri mu elu,
mis seiklusi täis.
Kus armastus-valu
must üle on käind.
On meri mu elu,
kust jõudu ma saan.
Ja tunnete võlu
käin korjamas taas.

Mets mühiseb ja kägu kukub ra’al,
aas haljendab ja lilled õits’vad seal.
:,: Mänd kiigutab siin oma võimsat pead,
on meeles tal kõik muistsed õnnea’ad. :,:

Hirv ojal joob ja muretu ta meel,
kas aimab ta, kui pikk ta elu veel?
:,: Võib küti kuul ta leida iga tund
ja elu läin’d, kui oleks näinud und. :,:

Nii möödas pea ka minu noorus, õnn,
mis rõõmu veel mul elus oo’ta on?
:,: Mets mühama ja kägu kuk’ma jääb,
kuid noorus meil kui uni mööda lä’eb. :,:

Metsa läksid sa ja metsa läksin ma,
Ja metsa läksid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa tiralla-la
Ja metsa läksid kaks karujahimeest ka.
Püssi võtsid sa ja püssi võtsin ma,
Ja püssi võtsid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Karu nägid sa ja karu nägin ma,
Ja karu nägid kaks meest korraga.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Karu lasksid sa ja karu lasksin ma,
Ja karu lasksid kaks meest korraga.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Nahka võtsid sa ja nahka võtsin ma,
Ja nahka võtsid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Naha müüsid sa ja naha müüsin ma,
Ja naha müüsid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Raha said sa ja raha sain ma,
Ja raha said kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Kõrtsi läksid sa ja kõrtsi läksin ma,
Ja kõrtsi läksid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Napsu võtsid sa ja napsu võtsin ma,
Ja napsu võtsid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Purju jäid sa ja purju jäin ma,
Ja purju jäid kaks meest korraga.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Koju läksid sa ja koju läksin ma,
Ja koju läksid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Peksa said sa ja peksa sain ma,
Ja peksa said kaks meest korraga.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Minu vend on põdrakasvataja kaugel põhjas.
Mis ma talle küll sünnipäevaks viin?
Ikka viin...
Minu õde korjab põhjas potradele sammalt,
Mis ma talle küll sünnipäevaks viin?
Ikka viin...
Minu onu paneb liipreid maha kaugel põhjas.
Mis ma talle küll sünnipäevaks viin?
Ikka viin...
Minu isa teine vend on miljonär Alaskal.
Mis ta mulle küll sünnipäevaks toob?
Ikka viin...
Minu sugulased ei saa põhjast ära tulla,
neile armas on põhjapöörijoon.
Ikka joon, joon, joon, ikka joon,...

Päevi on halbu, on ka häid
vahel nukrust täis on nad
lauluna siis vaid mulle näib
sinu hääl.

Istu mu juurde,emba mind,
laula lauluks mured need.
Terveks saab kõige haigem hing
vaid sinu juures.

Ref:
Ole mu juures,kui on halb
Võtamu käest ja lausu head
Hästi ma tunda ennast saan
vaid sinu juures.
Olemu kõrval, jäägi nii
Unustan kõik,mis haiget teeb
Võta mu hingest vaikne piin
jää ise siia!

Sõnal on uskumatu jõud
pilgul paeluv iseloom.
Võta mu seest see vaikiv põud,
ole siin.

Sosista selgeks sünge päev
lausu lausvihm kaugele.
Tee ainult nii,et sind ma näeks
vaid enda juures.

Ref:
Ole mu juures,kui on halb...

Taas kuulen mandoliinide mängu,
kõlab tuttav viis,
taas kõnnin mööda rohtunud paiku,
mis meid kokku kord viis.
Siin on see tee, kus käisime ammu,
saatjaks tähed ja kuu,
siin tundsime siirast ning andunud
rõõmu, õnnest vaiksed suud.

Refr. Ei iial mandoliinid läe meelest,
mandoliinid läe meelest.
Õnne kord nad mul tõid
seepärast hinge mul jäänd
see mandoliinide hääl
kuuvalgel ööl.

Taas kuulen mandoliinide mängu,
kõlab tuttav viis,
nüüd mõtteis tuttavat rada ma astun,
mis meid lahku kord viis.
Kuu hellalt paitab mändide latvu
ja tuhmilt valgustab teed.
Vaid kaugelt õrna muusikat kandub,
mandoliinid on need.

Refr. Ei iial mandoliinid ...

Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema
kui ma olin väike ja uni vaevas mind.
Siiski näib see vana lugu tuhatkordselt kenam
nüüd kus tunnen tõeliselt sind.

Kui loojangul päev, ma mõttesse jään-
otsima rändan üht sinilindu sel ööl.
Ei uinuda saa, sest unelmais ma
sinuga lendan, mu sinilind, koos sel ööl.

Seal kujutlustiib meid kohtama viib
saabuvaid aegu,
mis teeksin küll ma kui tõesti sa
tuleksid praegu?

Läeb tund ja läeb tund
ning oodates und unistan õnnest-
igatsen sind, minu sinilind.

Muinasjutus vaid maised kellad
Löövad nii et ehmatad
Ergud ootusest on hellad
Kesköö tunnil sa jahmatad

Otsid kohta kurakätt
Kuhu ristiga ämblik sai
Haarad klaasi külma vett
Kõik see unistus oli vaid

Kahmad kaabu, tormad välja
Ootad kedagi kes ei tea
Et võiks tulla peidust välja
Meenutada sul miskit head

Jätke võtmed väljapoole kui te lahkute
Et võiks tulla keegi külla keda ootate
Nõiamoorid
Pöial-Liisid, tsaar, sultan
Valged maurid
Kaugest linnast Valge daam

Jätke võtmed väljapoole kui te lahkute
Et võiks tulla keegi külla keda ootate
On see me unistus mängude maalt
Keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea

Astun nördinud pilgul tuppa
Vahva Švejk tõstab vapralt käe
Kiirelt muinasjuttu lappan
Esmakordselt siin mõnda näen

Toas käib kiire hooga tango
Voodis Uinunud kaunitar
Uhke kaare teeb Belmondo
Suudlus unest ta äratab

Ali Baba keerab kella
Saada nooremaks soov on tal
Barabbas vaid veini kallab
Ütleb: "Peremees võta klaas"

Jätke võtmed väljapoole kui te lahkute
Et võiks tulla keegi külla keda ootate
On see me unistus mängude maalt
Keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea
Keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea
Keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea

Mul juba sünnist saati tiigri süda sees.
Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees.
Mul ema ööbik, isa lõvinahas käib.
Mul terve mets on ainult sugulasi täis.
Ise olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Kord ema laulis mulle väga kurba viit.
Ja isa õpetlikud sõnad lausus siis:
"Sul ainsaks vaenlaseks on loodud inime".
Kuid ma ei suutnud uskuda neid sõnu siis!
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees.
Tal julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest.
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees.
Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees.
Mul terves metsas ainult sugulased need,
mul ainsaks vaenlaseks on loodud inime.
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Mul kodus sohvanurgas väike nukk -
just nagu sa, just nagu sa!
Tal kuldsed kingad siidist sukkadel -
just nagu sul, just nagu sul!
Tal südames on saepuru,
huulte ümber nutuvõru -
just kui sul, just nagu sul!
Mul kodus sohvanurgas väike nukk -
just nagu sa, just nagu sa!

Kui langetad siis suleb silmad ta -
just nagu sa, just nagu sa!
Ja palju vastu ei pane tema ka -
just nagu sa, just nagu sa!
Ta ikka, ikka musu nõuab,
palju ma tal anda jõuan -
just kui sa, just nagu sa!
Mul kodus sohvanurgas väike nukk -
just nagu sa, just nagu sa!

Mulle pole kodu antud,
on küll paik kus magan ma.
Siin on rahu, siin on vaikus,
katkise paadi all sadamas.
Hommikul kui kalur läeb veele,
mina end mõnusalt magama sean.
Õhtul ärkan ja tuletan meelde -
nimi on Oskar ja olla on hea
Trallalla-lallaa ...
Siin on rahu, siin on vaikus,
katkise paadi all sadamas.

Õhtul ärkan ma et minna,
vaatama kuis elu keeb.
Aknad valgustavad linna,
akendest paistab mis keegi seal teeb -
Isa kisub püksi pealt rihma,
lapsed on peidus - ma tean kus nad on.
Ema on köögis, ta nutab ja vihkab,
mind nad ei näe, et mul laul huulil on -
Trallalla-lallaa ...
Aknad valgustavad linna,
akendest paistab mis keegi seal teeb.

Mulle pole palju vaja,
hommikul trahteris kohvi üks tass.
Õhtul kalur annab kala,
poole söön ise ja poole sööb kass.
Elu on ilus, sest ööd on siin leebed,
keegi ei tea kus saab ükskord mu haud.
Laterna valgel ma jooksen ja keerlen,
südames muretus, huulil on laul.
Trallalla-lallaa ...
Õhtul kalur annab kala,
poole söön ise ja poole sööb kass.

Mööda teed, mis on kividega kaetud,
tulen ma, süda soe.
Minu jaoks on kõik pahandused maetud,
aga see vist ei loe.

Refr. Minna võid oma teed,
hoida sind ma ei saa
ja kui soovid, siis jäägu see nii.
Pole tülitseda tahtnud
ega solvata sind ma,
kui seda sa ei tea, eks mine siis!

Nagu lill õitsen aianurga rägus
sinu jaoks iga päev.
Päike suudleb mu juust ja suudleb nägu –
kink on see sinu käest.

Refr. Minna võid oma teed …

Nagu võõrad öös
me kokku saime,
soojas suveöös
me seisma jäime –
mis meid ootab ees,
ei teadnud kumbki meist.

Nukralt seisid sa –
see kõik nii tuttav.
Ja siis teadsin ma,
et tahad nutta,
ja et tarvis meil
on siiski teineteist.

Nagu võõrad öös,
me täna kohtusime nagu võõrad öös,
kuid siiski armastus ei ole meie ees
sulgend ühtki teed –
lahku minna ikka jõuab,
õnn vaid veidi mõistmist nõuab.

Äkki jälle näib
meil elu helgem,
rõõm me kõrval käib –
taas kõik on selge,
ning me enam nüüd
ei ole võõrad öös.

Nii kaua Kaiest külmalt mööda läksin,
ehk küll ta mind on püüdnud võluda.
Ning alles eile kõik see muutus äkki,
kui uues kleidis tööle tuli ta.

Refr. Oi, miniseelik, mini-miniseelik,
oi, ülemeelik tänapäeva mood!
Kai nooruslik on justkui koolieelik –
vist sellepärast südames mul kummalised lood.

Ma käisin korda kolm ta laua juures
ja korda kolm ma pidin ohkama…
Kai üllatusest tegi silmad suured,
kui kutsusin ta õhtuks kohtama!

Refr. Oi, miniseelik …

Kuid sügisõhtud pole suve moodi,
ning põhja poole sihtis tuulelipp…
Kai koju läks ja pidi heitma voodi –
arst ütleb nüüd, et tal on kõva gripp.

Refr. Oi, miniseelik …

Seepärast südames mul kummalised lood.

Nägin und maast, mis kusagil kaugel,
see oli päikest täis ja kõneldi seal lauldes.
Sirged teed viisid apelsinimajja.
mulle öeldi, et see maa on Jambolaya.

Refr.:
Jambolay', miks küll ilmsi sind ei leia?
Kas ehk teed su juurde nõnda raske leida?
Tahaks tantsida apelsinimajja.
Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya.

Seal sambarütmis käis tormakas elu,
ei teadnud keegi, mis on mure, mis on valu.
Mustad särasilmad naeratasid vastu,
kui mu jalg suurel teel aralt astus...

Refr.:
Jambolay, miks küll ilmsi sind ei leia ...

Nüüd jäänud oli veel ehk mõni samm mu sihti
kui äkki tuhmus kõik ja jälle olin üksi.
Nii ei jõudnudki ma apelsinimajja.
Kuhu kadus ta siis, oo Jambolaya?

Refr.:
Jambolay, miks küll ilmsi sind ei leia ...

Nüüd aina ja alati igalpool sinus
ma päikest näen –
sa lootust tood
nagu algav päev.

Nüüd aina ja alati igalpool oled
mu silmapiir,
mu vikerkaar
ja mu valguskiir.

Meeles pole see,
mis oli eile –
kõik on alles eel
ja kuulub meile.

Aina ja alati igalpool oled
mu laul nii noor,
mu hell mažoor
ja mu kurb minoor.

Aina ja alati igalpool sinus
ma päikest näen
ja selleks sa
ka mulle jääd.

Nüüd üles, keda needus rõhub,
Nälg, orjus ikkes hoiawad,
Keeb mässul rind ja wõitlus lõhub
Me orjakütked, ahelad!
Me wägiwalla häwitame,
Uus, parem ilm on meie püüd,
Uus ilm, kus wõidul ülendame
Neid, keda orjus rõhub nüüd.
Refrään:
Wiimse wõitluse Maale
Lahing otsustaw toob,
Internatsionale
Meil uueks ilma loob.

Ei wabadust saa taewawäega,
Ei anna tsaar, ei hiiglane,
Waid oma wõimsa, julge käega
Me wägiwalla wõidame.
Et ülekohut heita hauda
Ja õigust wõita endile,
Sest tõmba lõõtsa, tao rauda,
Nii kaua kui raud tuline.
Refrään:
Wiimse wõitluse Maale
Lahing otsustaw toob,
Internatsionale
Meil uueks ilma loob.
Ei õigust ilma walitseda
Wõi olla söödikute sool,
Waid meil, töörahwal, sest et teda
Peab ülewal me töö ja hool.
Kui lõhub tasumise äike
Kõik ahned koerad laiali,
Ei sellepärast kustu Päike,
Waid paistab nii kui ennegi.

Refrään:
Wiimse wõitluse Maale
Lahing otsustaw toob,
Internatsionale
Meil uueks ilma loob.

Refr. Oh, punapea Meeri, sinu leegitsev juus
on süüdanud leegi minu lihas ja luus.

Sind nägin ma suitsuses kohvikus,
„Narsaani” seal limpsisid.
Sind vahtisin, kustunud sigaret suus,
ja külmalt sa lahkusid.

Refr. Oh, punapea Meeri ….

Ja teine kord nägin sind trammi peal,
kus istet sul pakkusin.
Läks silme eest mustaks, kui keeldusid seal
ja tuimalt sa lahkusid.

Refr. Oh, punapea Meeri …

Ja kolmandal korral, kui Pihkva rong
kui saatus meid kokku viis.
Siis viivuks mind müksas su silmade tung
ja jälle sa lahkusid.

Refr. :,: Oh, punapea Meeri … :,:

Oh, Roosi, Roosi, Roosi -
naine nagu kohev heinasaad.
Oh, Roosi, Roosi, Roosi,
kohevaks sa mindki poputad.

Köögis kastrul kaloritest paisub,
hullumoodi pungis külmakapp.
Miski meil ei lähe iial raisku,
kõik saab seeditud meil tip ja top.

Oh, Roosi, Roosi, Roosi...

Iga päev me seitse korda sööme
vennaihu hapukapsastes.
Samapalju kordi sisse aame
angerjaid me marinaadides.

Oh, Roosi, Roosi, Roosi...

Öösel aga teineteise kaisus
vahukoore kukleid maitseme.
Unenäod on roosad meil ja raisus -
armastus ehk liialt pekine.

Oh, Roosi, Roosi, Roosi...

Kitsaks nii jääb kahekordne maja,
lössi vajub luksuslimusiin.
Ütle, Roosi, mis meil veel on vaja
või ma pagen padrikusse siit.

Oh ära karda kallim,
ei sind ma tülita,
ei iialgi su armu
ma taha kerjata.

R: Las jääda nii, kuis oli,
las jääda nii kuis on,
las jääda saladuseks,
et sind ma armastan.

Võin uhkelt külmal säral
su silmi vaadata.
Võin vaikselt nagu vari
sust mööda minna ka.

R: Las jääda nii, kuis oli...

Kõik laevad ei saa randa,
mis merel sõidavad.
Kõik mõtted ei läe täide,
mis meeles mõlguvad.

R: Las jääda nii, kuis oli...

Kui oled elust väsind,
siis tule tagasi.
See rind, mis sulle tuksub,
see tuksub alati.

R: Las jääda nii, kuis oli...

Oli kevad siis, kui minu juurde saabusid kord sa,
päevi rõõmurohkeid minu jaoks tõid kaasa endaga.
Liialt hilja taipasin, kui petlik oli siis kõik see:
ei nüüd aita enam pisaradki, hiljaks jäänud need,
jäänud need …

Refr. Lõppenud on päevad, mil nii tihti käisid siin,
hinge sellest hetkest on vaid jäänud nukker piin.
Kuid ei sellepärast meelt ma heida nüüdki veel,
küllap kohtan teisigi veel kuskil oma teel.
Sa seda tea ja meeles pea, et ainus sa ei olla saa.

Andeks võin ju sulle anda kui kord tuled tagasi,
kuid kas sel mõtet, parem on kui jääbki kõik nüüd nii.
Sõnu kauneid kord mul ütlesid, ma siiski üksi jäin.
Ilma sinuta nüüd jälle kurvalt kõikjal ringi käin,
ringi käin…

Refr. Lõppenud on päevad …

Ei-ei, ei saa, ei-ei, ei saa.

Olin kaevur kord Montanas,
mitte vaene hulkur vaid.
:,:Seal ma leidsin suure õnne,
keda hüüti Clementine.:,:

Oh mu kallis, oh mu kallis,
oh mu kallis Clementine.
:,:Ma ei tahtnud ära minna,
kuid mis muud ma teha sain.:,:

Pärast tööd seal igal õhtul
elu kuulus meile vaid,
:,:kuni saabus kord üks võõras,
kellel meeldis Clementine.:,:

Oh mu kallis, oh mu kallis,
oh mu kallis Clementine.
:,:Ma ei tahtnud ära minna,
kuid mis muud ma teha sain.:,:

Võõras röövis, võõras naeris
Clementine on minu nüüd.
:,:Tüli tekkis ränk ja raske,
võõra surm sai minu süüks.:,:

Nii ma rändan, ringi hulgun,
Clementine mind meeles pea.
Seal Montanas, kuhu jäid sa
ja kus me ei kohtu eal.

Oh mu kallis, oh mu kallis,
oh mu kallis Clementine.
:,:Ma ei tahtnud ära minna,
kuid mis muud ma teha sain.:,:

Ma ei tahtnud ära minna,
kuid mis muud ma teha sain.

Olles kodust kaugel
unistasin sinust,
õnnest, mis võib saabuda taas.
Kuid koju jõudes leidsin,
liiga vähe minust
siiski hoolisid sa.

Ei suutnud oodata sa mind.
Kas mäletad ehk veel,
kuis' pisar silmil andsid käe,
üteldes mul:
'ma ootan sind
ka siis kui aastaid mööda läeb'?

Ei suutnud oodata sa mind.
Võib-olla sa ei tea,
kuis unistasin kõik need ööd,
sinust mu arm,
kui saatus karm
meil oli lahku viinud teed.

Siis mõte sinust tiivustas mind
kõigis rasketes lahinguis, rindel,
et koju jõudes kohtan ma sind
nägin su naeratust
olin selles kindel.

Ei suutnud oodata sa mind
ja kuigi saabub päev
mil sind võib-olla näen ma veel,
iial ei saa õnn korduda.
Ei suutnud oodata sa mind

On aegade rutt nagu lillede nutt,
nagu unelm, mis ilmub ja kaob.
On minevik täis ainult päevi nii häid,
ainult lootusi hommikuaos.
Ei tea, mida teeks, kui saaks olla kord veel
nagu tookord sind oodates siin.
Oli kevadekuu, pargis õitsesid puud,
ainult näisid nad kaunimad siis.

Refr. :.: Seisan nüüd taas ukse ees,
mis selgelt meeles .
Kohvik on siin ,mis nii tuttav ja hea.
Alles on veel meie cafe "Kolm Pääsulindu",
ainult et see ,mis oli siis, ei kordu eal. :.:

Nüüd kaugel see kõik, ainult mõelda veel võib
sellest, kuidas kord olime siin.
Tornikell aega lööb, juba ligineb öö
jahe hämarus unelmad viib.
On tühjaks jäänd tee, magab vana allee,
tuled kustunud akende reas.
Vaid tuluke veel paistab kohviku seest
või ehk näib see nii mulle, ei tea?!

Refr. :.: Seisan nüüd taas… :.:

On arm meil möödunud ja ees nüüd lahkumine,
kas tõesti lootsid sa, et õnn on igavene?
Las meeldiv mälestus meil möödund päevist jääb
sest lahkuda ju saab ka sõpradena, armas.

Refr. Seepärast naerata nüüd jälle sa,
naerata, nagu eile armas,
pisarad nüüd kuivata naerata, õnn ei ole kaugel.
Kui hinges on üksindus ja südames igatsus
siis möödund õnne meenuta, naerata, naerata

Kui vahel tunned sa end veidi üksikuna,
siis tea, et möödub see, taas saad sa rõõmu tunda.
Kui silmis pisarad, sa pühi ära nad,
su kaunid silmad on ju naeratuseks loodud.

Refr. Seepärast naerata nüüd jälle sa ...

On kusagil lainete süles
üks kaunis ja haljendav saar.
On sinine taevas ta üle
ja meri on sinine ka.
Siin kodune majakas vilgub
ja pardiparv sulistab roos.
Ja meres on säinad ja silgud
ja havid ja ahvenad koos.

Ref: Tule saarele sa, tule saarele sa,
kas uju või sõida või sõua.
Tule saarele sa, tule saarele sa,
üle lainete pärale jõua!

Siin pärnad on valevais õites
ja kaskede rohetav loor.
Siin jaaniööl sõnajalg õitseb
ja kõigile õnne ta toob.
On põliste puude all vaikne,
siit lähevad hirvede teed.
Ja rohi on täis salakäike,
metskitsede rajad on need.

Kui elu meid kaugele kannab
ja maha jääb kodune saar,
eks jälle siis Abruka rannal
ta lapsed kõik kokku kord saa.
Me tuleme ikka su juurde,
me kodusaar, ilus ja hea.
Ei kusagil maailmas suures
sinust paremat paika ei tea.

On küünlavalgus hell ja soe,
süda valsitaktis lööb –
kõik praegu hurmab, hinge poeb
ja meid seob see kaunis öö.

Me küünlavalgel tantsime
parketil käsikäes –
me viimne valss on täna see,
mis ei iial meelest läe.

Ma praegu uues valguses
kogu senist elu näen
ja rohkem veel, kui alguses
sind ma armastama jään.

Nüüd viimne küünal kustund ka,
oh, suudle mind ja siis
on saabund aeg meil lahkuda –
kõlab viimne valsi viis …

On nahast kindad sul, su käsi mu käes,
mis kaunis karvamüts ja sall sinu süles.
See on see armastus, las igaüks näeb,
ei õrnus meelest läe, kui kirjutad üles.
Pea sinu deodorandist ringi mul käib,
ei suuda peituda su pilkude eest.
See on see armastus või sulle kuis näib,
kui vajad tugevat ja tõupuhast meest.

Refr. Sa ära ära jahtu kuni ma söön,
sa ära ära jahtu kuni ma tulen,
sa ära ära jahtu kuni teen tööd,
sa minu ahi, mille küte ma olen.
Sa ära ära jahtu, ära jahtu kuni on öö.

Mul hing jääb kinni, kui sind tulemas näen,
su pluusikaelusest üks nägemus koidab.
Mu kuumad sosinad, su jääkülmad käed –
see on see armastus, mis unelmaid toidab.
Me õnn on puhvetis ja magamistoas,
me õnn on haigus, mida üheskoos põetud,
me õnn on piimasaali jahtunud roas –
see on see armastus, mis raamatuist loetud.

Refr. Sa ära ära jahtu kuni ma söön …

Ma usun kõike, mis on pärit su suust.
Nii tihti vaatan sind ja salaja nutan.
Sa räägid päikesest nii siiralt ja kuust –
see on see armastus, mis viimase võtab.
Kuis keset tänavat end suudlema sead –
eks ole hullematki teinekord tehtud –
just selles poosis sa mu mälusse jääd:
see on see armastus, mis kinodest nähtud.

Refr. Sa ära ära jahtu kuni ma söön …

On palju luuletustes öid —
neis iga hetk on nagu surematu leid.
Need ööd on avasilmi unustatud ööd,
kus tuhas sädelevad kuldsed söed.

Need ööd on alati kui peod,
kus leegiks kuumenevad igatsuste eod…
On palju luuletustes helisevaid öid —
miks elus harva kohtab neid?

Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai,
see suveöö ei loodud luulelennust vaid.
Siis sulle näis, et lausa lõputa on see,
kuid mulle lühikeseks jäi me helgeim suveöö.

On palju luuletustes öid,
mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid –
me nagu karnevalipääsmeid hoiaks käes
kuid ikka keelatud on sinna pääs.
Need ööd on eksideski head,
neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist peab.
On palju luuletustes igavesi öid –
miks elus harva kohtab neid?

Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai…

Üks ainus süda olla võib,
mis andestada suudab kõik,
mis alati on hell ja truu
ja hea.
Ta ainus arm, mis iialgi
sul südamesse rahu viib,
kõik mured jagab sinuga,
kõik ta.
Oh mamie, oh mamie mamie blue
Oh mamie blue
Oh mamie mamie
Oh mamie, oh mamie mamie blue
Oh mamie blue
Ta palgel tihti pisaraid
on tundnud tihti palavaid.
Neist näole jäljed järel jäänd
on nüüd.
Mu kullakallis ema hea
aeg halliks muutnud on su pea,
kuid soojad pilgud, soojad käed
on veel.
Oh mamie, oh mamie mamie blue
Oh mamie blue
Oh mamie, oh mamie mamie blue
Oh mamie blue

Oo, millal saaksin ma mustlasena
Maailmas ringi veelrännata?
Nii vabalt rõõmus ei ole keegi,
kui loodusrüpes on mustlane

Kus elu looduslik ja päiksepaistega,
Ma olen õnnelik vaid sinuga.
Ma mustlaskombel maailmas rändan
Ja otsin õnne, kus asub see

Sageli metsades hulkudes meenub
Mul mustlase muretu elu,
Milles nii palju on võlu
Ja nii palju romantikat

Pea õits'vad lilled, pea õits'vad roosid,
Pea õitseb lill - ära-unusta-mind.
:,: Ma ütlen veel üks kord -
Noorus on ilus aeg,
Noorus ei tule iial tagasi. :,:
:,: Ei tule, tule ta, iial ei tule ta,
Noorus ei tule iial tagasi. :,:
Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad,
Neist voolab välja magus viin,
:,: Ma ütlen veel üks kord jne. :,:
Ma armastan neidu, kes mull' nii armas,
Teda ajaviiteks armastan.
:,: Ma ütlen veel üks kord jne. :,:

Peagi saabun tagasi su juurde,
aastaid möödund, teel ma kodu poole.
Tean, et mind sa ootad,
kohtuda veel loodad –
lahkudes nii ütlesid mul sa …

Peagi saabun tagasi su juurde,
astume koos ellu jälle uude.
Lakkavad siis ohked,
igatsused rohked –
õnn jääb meie majja elama.

Ma täna unelen õnnest, mis saabub,
ootel on kogu mu meel.
Homme siis süda las joobub,
kohates sind jälle eluteel!

Peagi saabun tagasi su juurde.
Tervisi mult viigu sulle tuuled.
Öelgu sulle seda, mida tunneb süda –
tagasi su juurde saabun ma

Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
kesk nurmi täis valmivat vilja.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed
ju lapsena teesid armastas meel.

Teed laulavad õhtul hilja,
need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed.
Need otsata kutsuvad jooned,
ma kõnnin ja kõnnin teed kõvad kui keed.
Nii pikad ja tolmused kõik need teed,
need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
ju lapsena kuulda te juttu,
ju lapsena kõndida armastas meel,
oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd laulab lõpmata,
meel igatseb tolmuta randa.
Tund hiline, tee on kõva kui kee,
mind hoiab kui mõrsjaks enesele,
ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
kesk nurmi täis valmivat vilja.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed,
kui teede laul tee helisev meel.

Ja kõik on nii õhtul hilja,
ja kõik on nii õhtul hilja.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel...

Kui saatus karm kord tahab murda meest
Kui tihe pilv ei kaogi päikse eest
Kui vaatan sind kas mulle nii vaid näib
Et muutub maailm kui mu kõrval käid

Vaid sinu naer toob päikse välja taas
Ei nukrust öös, ei enam varje maas
Rõõm on nii suur, et kaovad aeg ja ruum
Jääb maailm helgeks täis päikest on su naer

Kõik unne vaob ja kustub ehaviir
Ja eilseks saab ka päeva viimne kiir
Kes aitaks siis kui kurbus haarab mind
Et poleks ma kui pesast kukkund lind

Vaid sinu naer toob päikse välja taas
Ei nukrust öös, ei enam varje maas
Rõõm on nii suur, et kaovad aeg ja ruum
Jääb maailm helgeks täis päikest on su naer

Priiskavais laintepritsmeis
Kurzeme suul
tundide kaupa seikleb Kurzeme tuul...
Sukeldub vette, jättes muigama maa,
neelab soolast vett ja pöördub taas...
Paadunult mere põhja põrnitseb kuu,
ikka ja jälle tühja tuuseldab tuul!
Luitunud luite rinda mässavast veest
jääb vaid lainte kanda kuldne kee...

REFR:Kurzeme kuulub merele!
Laule loob Kurzeme merest
ja meri loob Kurzemest...
Kurzeme kuulub merele!
Laulavad luited ja laulavad laiuvad veed.

Priiskavais laintepritsmeis Kurzeme suul
tundide kaupa seikleb Kurzeme tuul...
Nägusad männid tuule tuiskude eest
peitsid pikki ripsmeid merevees...
Öösel, kui möödund tuulte hullamishoog,
sügavalt hingab sisse sinine voog...
Edevail kingiks annab öö taevalae...
Merevaiku kannab kauneim kael...

REFR:Kurzeme kuulub merele!
Laule loob Kurzeme merest
ja meri loob Kurzemest...
Kurzeme kuulub merele!
Laulavad luited ja laulavad laiuvad veed.

Tuulevaiksel ööl
tean, mis moodi lööb
udukell su laevaninas.
Paigal püsib aeg.
Tuulevaiksel ööl
süda kiirelt lööb.
Oodanud sind olen kaua,
veidi jäänud veel.

Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi sinu südames.

Tuulevaikne öö,
udukell vaid lööb.
Käed, mis tahtsid rooliratast,
tahavad nüüd sind.
Kumer silmapiir
lahku meid kord viis.
Sina otsid valget purje,
mina otsin maad.

Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi sinu südames.

Pühajärve päikseloojang valgus üle vee.
Istun üksi paadipäras vaatan kaugusse.
Vaevu vireldades voogab heli järvepind,
läbi helendava võru hõikab üksik lind.
Vaikselt õhtul paistab ära,läbi selge vee,
tume järve põhi soitab ,salapärane .
Vaikselt õhtul on ta näha läbi selge vee.

Sinna,sinna sügavusse ihaleb mu hing.
Üle paadi serva kutsub kummardama mind,
jahe,võpatama hele ära tundmis pilk .
Igavik on just siin samas,käsi puutub vett.
Loss mis vajus järve põhja saja aasta eest.
Ei,need on mu oma silmad vaatamas mind vees,
selle silmad kes ma olin saja aasta eest.

Tõmban käe ja tõstan pilgu,taevas ääretu.
Loojeneva päeva kohal aimub juba kuu.
Istun maha ja kuidas vajub silma piiril koit,
silma piiril kokku saavad hämarik ja koit.
Juba läbi paiste ujub heljub üle vee,
valgub valendav ja läheb järve kohale.
Kroolind häälitseb,on aeg ma sõuan kaldale.

Raha paneb rattad käima,
Kas sa seda ei tea?
Raha eest võid kõike saada,
Kas sa seda ei tea?
Raha eest võid viina juua,
Kas sa seda ei tea?
Raha eest võid lõbu luua,
Kas sa seda ei tea?

Raha paneb rattad käima,
Kas sa seda ei tea?
Raha paneb naised laulma,
Kas sa seda ei tea?
Raha eest ei saa sa südant,
Kas sa seda ei tea?
Raha eest ei saa sa hinge,
Keda ihaldad!

Võtan endal naise hella,
Kas sa seda ei tea?
Väikese, kui taskukella,
Kas sa seda ei tea?
Siidikleidi ostan talle,
Kas sa seda ei tea?
Siis ta truu on ikka mulle,
Kas sa seda ei tea?

Robert tõõd ei tahtnud teha,
ütles lollid teevad tööd
Naised annavad mul raha
nendega ma päeval,ööl.

Kus lauldi ja tralliti,
sinna veri nvedas Roberti.
Kas olgu see siis kõrts või baar
või lõbus õllesaal

Kus lauldi ja tralliti,
sinna veri nvedas Roberti.
Kas olgu see siis kõrts või baar
või lõbus õllesaal

Varavalgest hilisööni
Robert päeva varastas
Meie ruttasime tööle
Robert pead vaid parandas.

Õllekapad,veiniklaasid
elurütme määrasid
magus vein ja kaunid naised
Robi kaissu haarasid

Kus lauldi ja tralliti,
sinna veri nvedas Roberti.
Kas olgu see siis kõrts või baar
või lõbus õllesaal

Ükskord Robert sai ka palga
nüüd on lõbud lõppenud
tõsi küll kuid ma ei salga
kurvavõitu õppetund

Kus lauldi ja tralliti,
sinna veri nvedas Roberti.
Kas olgu see siis kõrts või baar
või lõbus õllesaal

Roose kevad endaga toob,
puhkeb rõõm ja süda on noor,
tuhandeid mõtteid täis pea.
Taeva taustal säravad söed,
lõhnab sirel sumedas öös...
Sinuga olla on hea.

Veel viivuks jää, mu armsam,
hetkeks mu juurde veel jää.
Su kuju õrn ja vaade hell
su silmist - kes teab,
mil neid ma jälle näen!

Veel viivuks jää, mu armsam,
säilita hetkeks veel hurm
hellusest, soojusest
ja päiksepaistest -
kevad on sinuta kurb.

Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri vaid ärkvel,
ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Su isal on tilluke paat
ja valge puri selle peal,
kuid kahjuks merel on saaki nii vähe
ja paate on rohkesti selliseid seal.
Ei põlga ma tormi, vaid võidelda tahan,
kui vahustel vetel kaob maa.
Kuid elus on torme, mis murravad maha
ja üksi neist jagu ei saa...
Sa magad, chiquito, mu poeg,
võib-olla unes õnne näed
ning kuigi muret toob hommik,
siis ometi kõikjal
ei koida ju päikseta päev.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri vaid ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Seal lainete taga on saar,
ka seal on kõrged palmipuud.
Ja üle nende on samuti helendav taevas
ja kollase sõõrina kuu.
Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed,
on sarnaselt sinised veed.
Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe
neil kaluri rajad ja teed.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
sind ootab tavaline päev.
Et aga homme võib tänasest ilusam olla,
chiquito, sa seda kord näed,
seda kord sa, chiquito, näed.

:,:Tsirguke linnuke, tule minu manu magama :,:
:,:Oma hõlma ma su võtan, tekiga su kinni katan:,:

Viska kivi nulka, Alkuliina pulka
:,:Akuliina tsuwa jala, tsuwa ilma kablõlda:,:

Tulid mu ellu kui päike mis iial ei looju
uskusin õnne mis endaga kaas kord tõid
sind vaid delilah
kõige eest mis mulle kinkisid tänada võin

R: kuula mind delilah
sind vaid sind delilah
kalliks pean
kuid ühte vaid kindlalt ma tean
lahkusid sina ja rõõm
mida endaga tõid

Üht võõrast varju tol õhtul su aknal ma nägin
uksele tulid ning taipasin liigne siin ma
ning siis need käed
hetkeks sind embasid elutult langesid sa

R: kuula mind delilah…

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial tääl
see suure laia ilma pääl,
mis mul nii armas oleks ka
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ja sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sul truiks surmani!
Mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest' õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

Seal väikesel Balti merel
üks väikene Kihnu saar,
minu igatsus ta järel:
mil ükskord sinna saan.

Refr. Las laintel möllab torm,
tuul puhub purjesse,
laev lendab täies vaardis,
rind vahutab tal ees.

Sina väikene Kihnu neiu,
ei ütle mina sul muud:
sina ikka minu neiu,
sind kuumalt armastan.

Refr. Las laintel möllab torm …

Kui täna mul puudub raha,
olen rahul sellega:
joon vanad püksid maha,
küll homme uued saan.

Refr. Las laintel möllab torm …

Seal, kus lõpeb asfalt, sa ootad mind, kallis,
Seal su süda mulle, jah, mulle vaid lööb.
Kuid me vahel miilid on pikad ja hallid,
Meie vahel seisavad vaesus ja töö.

Olen sõidus päeval ja tähtede valgel,
Loojangute lõõsas ja puhkevas aos.
Seal kus lõpeb asfalt ja vaevaselt algab
Põhjatute mülgaste lõputu kaos.

Eile sõber läks ja jäigi teele,
Täna võib see saatus leida mind.
Tuleta siis hetkeks, kallis, meelde
Seda, et ma embasin mõttes sind.

Väsimuseuim võtab võimust ja painab,
Lüheneb nii aeglaselt sõidetud maa.
Kuid mind hoiab uinumast lootus, mis aimab:
Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind sa.

Seal, kus Läänemere lained laksuvad,
seal, kus tuuled, tormid aina mühavad,
:,: seal on valge majak, valge nagu luik,
seal on minu kodu, seal mu sünnipaik. :,:

Mäletan, kui olin alles väikene,
mõtlesin, et lähen ära kaugele.
:,: Nüüd on aastad läinud, vanaks olen saand,
lapsepõlvekodu meelde ikka jäänd. :,:

Isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all,
kallim neiu hingab teise rinna naal,
:,: õed ja vennad on läinud ilma laiali.
Ainult kask on jäänud truuks mul surmani. :,:

Rändamisest väsind, koju tulen ma,
vana kase alla istun puhkama.
:,: Vana kase kohin mulle jutustab,
ammu möödund aegu mulle meenutab. :,:

Seda paati pole tehtud linnuluust,
Kaared ise painutasin tammepuust.
Ei ma pannud pilliroogu mastideks
Ega punapõllekesi purjedeks.

Tugev mootor tuksub nagu süda tal
Lained aga laksu löövad täävi all
Ja ta endas kannab kolme kanget meest,
Kes on läbi käinud mitme mere veest.

Kõige nooremal on üle-valla ramm,
Teine noota sisse laskma osavam,
Kolmas aga väga palju laule teab –
Kalad merest, kuuldes teda, tõstvad pead.

Igaühel noorik randa maha jäi,
Igaühel kallim paadi vastas käib.
Harva aga näen ma oma päiksekiirt,
Sest ta juba kuulus karjabrigadir.

Aga ise on ta nagu kibe sool –
Ütleb mulle: "Merest kehva kala tood.
Rohkem kasu toovad minu kirjakud,
Kui su lahjad tursad, lestad-kõversuud."

Oot, oot, oot, las tulgu kagutuuled vaid,
Siis toon sulle iludusi-angerjaid!
Sihvakad ja sirged, sabakuubedes,
Tulevad ja kummardavad sinu ees!

Oota, küll sa minu karja näha saad!
Lõhed, laiad laugud otsas säravad,
Uimed helepunasega värvitud,
Küljed hõberahadega kirjatud!

See meeletu maailm, see linnade kära!
Kui koguda julgust ja minna siit ära?
:,:Kes avastaks paiga, kus puhata närve
kesk käimata radade hääli ja värve:,:


See meeletu maailm, kus kiirus on jumal,
Kus püha on mõistus ja süda on rumal!
:,:Kes tahaks veel kadunut tagasi tuua
ja minuga jahedast allikast juua?:,:


See meeletu maailm – kaob pilvisse maja –
Neid ikka on rohkem ja kõrgemaid vaja.
Kust leiaksin selle, kes soojust nii jagaks,
et minuga suveööl männi all magaks,
:,:kes kõnniks mu käekõrval rohtunud radu
ja otsiks koos minuga päikest ja sadu:,:

See viis haaras mind,
see viis võlus mind,
see viis võitis mind
kui esmakordselt
kuulsin laulmas sind.

Sind nägin päiksena lavalt paistmas,
sind terve saalitäis mõttes mõistmas,
su laulu lõhna ja mõtet haistmas
ainult ma ei mõistnud sind.

Ka mina püüdsin sust aru saada,
ei tahtnud teistest ma maha jääda,
kuid laulu mõte läks minust mööda,
ainult viisi jagas pea.

See viis haaras mind…

Võib-olla laulsid sa armurõõmust,
võib-olla väikesest veinisõõmust,
võib-olla ühtegi mõttejäänust
selles laulus polnud sees.

Kui puuga oleks ma pähe saanud,
ei ühtki sõna mul meelde jäänud,
kuid sellest viisist ei küllalt saanud, -
sina ise olid viis!

See viis haaras mind…

Nüüd olen aastaid su kõrval käinud,
su häid ja halbugi külgi näinud,
ei ole siiski sust aru saanud,
kõrvus ainult mul see viis.

Su publikuks nüüd on toatäis lapsi,
kes kuulavad sind nii vastutahtmist,
ei ole roose, ei suurt aplausi,
jäänud ainult on see viis.

See viis haaras mind…

Seljakotid selga
koju jäägu tsumadan
kikilips ja kaap
oodaku oma aega veel.
Mees ei ohte pelga
naine kodus kamandab
kodust välja saab harva ju
hea on olla teel.

Refr. Paksu metsa vahel
vastu tuleb karusid
kaenlas mesitarusid
piibutobid suus.
Kuskil võsa vahel
libahunte kohata
võib ja õndsalt ohata -
emotsioon on uus.

Kahekümnes sajand
näkineiud vete pääl
kose kohinas
kandled käes, gaasimaskid peas.
Õitsev ühismajand
Murueide tütred sääl
uutmistuhinas
hangud käes, Kungla rahva seas.

Refr.Paksu metsa vahel ...

Aga pärapõrgus
vanamoodi mõtlejaid
üksikuid on veel
mülkasse nende rada viib.
Kohuta ei kõrgus
tulevikku tõtlejaid
rõõmus meie meel
kolkasse tungib päiksekiir.

Refr.Paksu metsa vahel ...

Seljakotid selga
koju jäägu tsumadan
kikilips ja kaap
oodaku oma aega veel.

:,: Siidilipp ja hõbepurjed, kuldne laev läks merele, vallera! :,:
:,: Laeval olid noored mehed, keda hüüti madrusteks, vallera! :,:
:,: Laev sai laintest randa aetud, ankur lasti meresse, vallera! :,:
:,: Sinna tuli kena neiu oma venda otsima, vallera! :,:
:,: Kuulge kulla, noored mehed olete mu venda näind?, vallera! :,:
:,: Neiukene, noorukene, kuidas vend sul välja näeb?, vallera! :,:
:,: Vennal olid sinisilmad, lokkis juus ja kübar peas., vallera! :,:
:,: Ütle, kena neiukene, mida lubad leidijal’?, vallera! :,:
:,: Esimesel’ leidijale annan siidirätiku, vallera! :,:
:,: Teisele ma leidijale annan kulda sõrmuse, vallera! :,:
:,: Kolmandale, kenamale, annan iseenese, vallera! :,:
:,: Tahan talle eluaja olla purjepesija., vallera! :,:
:,: Ja siis noored mehed läksid merel’ rõõmsa lauluga, vallera! :,:

:,: Sina kevadel tuled ja õisi mul tood,
ära kadunud õnne mul tagasi tood. :,:

Refr. :,: Ei takista vallid, ei takista kraav,
kui kokku tahab saada üks õnnelik paar. :,:

:,: Sina kinkisid mulle üks sinine õis,
mis ikka ja alati meeldida võib. :,:

Refr. Ei takista vallid, ei takista kraav …

:,: Sina oled üks kenadam lillede õis,
ei iial ma sinust küll lahkuda või. :,:

Refr. Ei takista vallid, ei takista kraav …

:,: Aga maalitud lilledel lõhna ei ole
ja sunnitud armastus südamel kole. :,:

Refr. Ei takista vallid, ei takista kraav …

:,: Kui kaugele viivad mind saatuse tiivad
ja maha jäävad kodumaa rannad ja liivad. :,:

Refr. Ei takista vallid, ei takista kraav …

:,: Sest olemas päike ja tähed ja kuu
ja küünlad ja latern kui süda on truu. :,:

Refr. Ei takista vallid, ei takista kraav …

:,: Veel olemas redelid, purded ja muud,
ei takista keegi kaht südant, mis truud. :,:

Ei takista vallid, ei takista kraav,
kui kokku tahab saada üks õnnelik paar.
Ei takista kraavid, ei vihm ega öö,
kui sidumas kahte on armastusvöö.

Refr. Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast
jälle, kui kord pühad saabuvad!
Too emale sa lilli parem linnast,
sest pisaraid on valus vaadata.

Seinakell lööb kurbi õhtutunde,
osutid nii visalt liiguvad.
Trepilt veel ei kosta isa samme,
akna taga oksad kiiguvad.

Refr. Sind ainult palun, isa …

Läbi vaadatud on pildiraamat,
jutud loetud, und ei tule veel.
Läevad tunnid nagu laisad loomad,
ema istub tummalt akna all.

Refr. Sind ainult palun, isa …

Unenäos on jälle kõik nii ilus –
isa tuleb, lilli täis on peod.
Naeratades emal juukseid silub,
lähestikku õnnelikud näod.

Refr. Seepärast palun, isa …

Sinule kullast südant
osta kord tahtsin ma.
Sest et sa olid minule kallis,
sest et sa olid hea.

Suvel, kui tahtsin sind näha,
kuulda veel korra su häält,
ostsin siis südame puhtamast kullast,
hõbedast raamitud äär.

Öeldi, sa läksid ära.
Minule lõppenud tee.
Küsiti minult, keda ma vajan -
mida küll tähendab see?

Müüsin siis südame kullast
võileiva hinna eest.
Kaevasin kraave kodumaa mullas
tüdruku südame eest.

Sinule kullast südant
iial ei osta ma
Sest et sa läksid mu juurest ära -
armastust petsid sa.

Ripuvad vetikad
juustena ahtris.
Reelinguilt kulunud
värv on ja lakk.

Tühjenenud dekid
kui põhjatud sahtlid.
Keset koralle
seisab lagunud vrakk.

20 000 ljööd vee all
viimane puhkepaik tal.
20 000 ööd on tal
viibitud veepiiri all.

Refr. On ainult vaikus ja meri,
tumm on siinsete lindude laul.
Hüübinud soontes on veri,
Vaikne ookean on vaikne kui haud.

Hukkunud laevadel
ei ole nime.
Nimetud reisijad
nimetul teel.

Kajuteis, trümmides
õudne ja pime,
kusagilt kostuks kui
muusikat veel.

20 000 ljööd vee all
viimane puhkepaik tal.
20 000 ööd on tal
viibitud veepiiri all.

Refr. (2x)

Su huultel nii värskelt kui juunis
punetab maasikavärv;
su juuksed on puravikpruunid,
silmad kui sinine järv.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neist laulugi kokku sean ...

Refr. Kuid mis värvi on armastus,
kes seda teab?
Mis värvi on armastus?
Kui teaks küll oleks hea!
Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma,
et iga päev mu armastust
siis näeksid sa, siis näeksid sa.

Mürkkollaseks muudab mind ootus,
sinuta maailm on hall,
vaid igatsust leevendav lootus
särab kui hõbekristall.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neist laulugi kokku sean ...

Refr. Kuid mis värvi on armastus …

Öö purjetab mustaval laeval,
tuleb siis päev, mul näib,
et roosaka pintsliga taevast,
värvimas koidukiir käib.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neist laulugi kokku sean …

Refr. Kuid mis värvi on armastus …

Su silmade sära ei unune iial
Ja kus küll ka viibiks ma
ma tuleksin siia
Sinuga koos nüüd olla võime,mu kallis
Sinuta mulle näib - kõik päevad on hallid

Las mööduvad aastad, võib kaduda ilu,
kuid armastus meile jääb,
see on kogu elu
Sinuga koos nüüd olla võime,mu kallis
sinuta mulle näib - kõik päevad on hallid

las mööduvad aastad, võib kaduda ilu,
kuid armastus meile jääb,
see on kogu elu
Sinuga koos nüüd olla võime,mu kallis
sinuta mulle näib - kõik päevad on hallid

Ma palun sind veelgi, veelgi, veelgi veel olla koos
Veel olla koos..

Su silmades on sillerdamas saladuste järv
Su silmadel on suveõhtu sinitaeva värv
Su pilgus peitub vallatus. Kes vaatab sinna vaid
See pimestub ja piinarikkalt armub sedamaid.

Oh Irma, oi Irmake, mind võta ja sa näed
Täis joovastust ja unustust on armu võluväed
Ei üksi saa lahti küll ühtki õnne ust
Suurt õnne võime leida ainult kahepeale just.

Su palged on nii paitavad kui libliklinnu tiib
Su valged juuksekiharad on puhas rannaliiv
Su huuled on nii kutsuvad, et punastama pean
Ma tahaksin sust teada kõik, ent ainult nime tean.

Oi Irma, oi Irmake,su jälil aina käin
ja kirglikult täis kiindumust sind ihaldama jäin.
Kõik ülevamad hetked, mis armutunne toob
On ootamas, et tabada meid kahekesi koos.

Su sihvakust võiks kadestada eukalüptipuu
Kõik muu mis puudub kuul on veelgi enam võrratum
Su jalge alla kõlbaksid vaid hõbe kõnniteed
Su kaela minu käed või ehtsast kullast kaelakeed.

:,:Oi Irma, oi Irmake,sa näost mu janu näed
Kuid toober, millest juua võiks on ainult sinu käes
Oi Irma, oi Irmake,sa veel ei taipa vist
Kui võimsaks saab su võlu pärast pooleks jagamist.:,:

Suur päiksesõõr, all taevakaar.
Nii näeme joonistust poisil.
Kõik valmis teeb, siis lihtsalt veel
alla ta kirjutab read:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:
Truu sõber hea, mind usu sa,
rahvad kõik ihkavad rahu.
On aastaid meil kolmkümmend viis,
kindlalt ka kordame siis:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:
Ei vaenujõud, ei sõjaõud
poegadel surma või tuua.
Jääb päikseleek, jääb õnnetee.
See on me kõikide püüd:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:

Sõbrad on ümber laua,
võetud on mehemoodi.
Pidu on peetud kaua,
nüüd vaja on minna poodi.

Joodud on viimne pära,
valjeneb häälte kõmin -
keegi peab käima ära,
nii otsustab üksmeelne jõmin.

Rublane ring, veel rublane ring,
märjukest juurde peab tooma.
Higistab kukal ja pigistab king,
see kuumus just ajabki jooma.

Rublane ring, veel rublane ring,
kainus ei tohi veel võita.
Vaja vaid leida üks kartmatu hing,
kes söandaks järele sõita.
Kes söandaks järele sõita.

Tuleb vist liisku heita,
juhus las valib tooja.
Lõhna on raske peita,
kui mõistus on läinud looja.

Žiguli ootab juba,
ega siis muud kui rooli.
Puudub küll juhiluba,
kuid mineja sellest ei hooli.

Rublane ring, veel rublane ring,
märjukest juurde peab tooma.
Higistab kukal ja pigistab king,
see kuumus just ajabki jooma.

Rublane ring, veel rublane ring,
Žiguli alustab traavi.
Roolijat peibutab konjakiving,
viib masina kummuli kraavi.
Viib masina kummuli kraavi.

Sõbrad on ümber haua
mõnel on silmad märjad.
Mured ei kesta kaua
ja närtsivad peagi pärjad.

Kalmistult tee viib linna,
aeglaselt saabub eha.
Vara on koju minna,
vaja on midagi teha.

Rublane ring, üks rublane ring,
meestel on südamed vaevas -
ringist on puudu üks rublane hing,
kes kainemaks sai alles taevas.

Rublane ring, üks rublane ring.
Kas ta veel kuuleb neid sõnu?
Toas aga lainetab tubakaving
ja viinast ei olegi mõnu.
Ja viinast ei olegi mõnu.

sõitsin oma setukaga linna poole traavi
ilm oli ilus nii et tolmas tee
eespool nägin - tüdruk astus maantee veerest kraavi
tundsin teda kohe - Liisa see

Liisa päikseline naine - Liisa kaunisilmne naine
Liisa unelmate naine - aga hobu oli väsind ja piip oli kustund

võtsin Liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti
seal ta siis punetas kui ladvaõun
enam ma ei saanud muud kui ainult Liisat vahti
ohjad läksid meelest ja rinnas oli kõu

Liisa päikseline naine...

Liisal olid juuksed nagu viljakõrred kuldsed
silmad olid sinised kui potikaas
rinnad olid ilusad ja ümarad ja kõrged
puusajooksu andis alles vaadata

Liisa päikseline naine...

võtsin Liisal ümbert kinni musu tahtsin võtta
Liisa oli soe nagu vastne sai
aga selles ürituses jäin ma kohe hätta
Liisa mul - plärts - vastu kõrvu lõi
Aeglaselt: Oi Liisa...

Sõlmi juustest lahti pael
heida põrandale see
nagu leegi võbin lael
veel mu kõrval leba sa

Ära proovi leida und
peagi hommik koitma lööb
kingi mulle mõni tund
aita mööda saata öö

Olen halb või olen hea
kohut mõistma sa ei pea
võtku homme mind või saatan
täna sõpra vajan ma

Maha jäänud eilne päev
homsed kellad veel ei löö
kurb on siis kui üksi jään
aita mööda saata öö

Sõnast ainsast võib tulla riid,
Kes meist seda küll ei teaks.
Kuid kas on õige et alati
Pikka viha kandma peab?

Refr:
Anna mulle andeks ja küllap ka siis
Andeks sulle anda võin minagi
Tülist tühjast kumbki meist kasu ei saa
Lepime siis kiirelt milleks oodata.

Uhkelt mööda käid püstipäi
sõnagi ei räägi sa.
Minul ammugi kõik meelest on läind
Sulle vaid vastu ma naeratan.

Refr:
Anna mulle andeks ja küllap ka siis ...

Sügis uduilmadega
päike väsind silmadega
vaatab nukralt maha
pilvedesse peidab end

Kinni uks, ei keegi sega
istun kambris enesega
muremeeli vaatan
põlevasse tulle

Ref:
Ajanurme koltund ehe
mälestuste närtsind lehed
neid ma kokku kogun
kimpudeks nad köidan
teineteise järel kaminasse heidan
(2x)

Suhinal neist suitsu imbub
niisked, närtsind lehekimbud
kas neid sügissadu
sagedane pesi?

Veel teeb pisar pilgu halliks
oleksid sa siin, mu kallis
pühiksid ka selle,
mis veel silmas särab!

Taevas sinetav ja hämar,
kuhugi on kadund kuu.
Sulalumine on tänav,
akna all on raagus puu.
Lume sisse pikad triibud,
teinud Sinu Soome kelk.
Nukralt seljatoele liibud,
silmis äraolev helk.

Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.

Sul on suvepäike põues,
kevadõhtu on Su vend.
Soovin, et siinsamas õues,
riietaksid lahti end.
Päästad mantli hõlmad valla,
kleidinööbid lahti eest.
Tulvaveega rentslist alla,
häbelikkus kaob Su seest.

Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.

Seisad lumes, nagu loodi,
tead, et tahan tulla ma.
Sinu tuppa, Sinu voodi,
Sinuga koos hullama.
Tänasest on saanud eile,
triibulisse patja pead surume,
ja tundub meile,
inimesed kõik on head.

Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.

Hommikuses päikses aga,
sinisilmad lahti teed.
Kuulatad, kuis akna taga,
rõõmsalt vulisevad veed.
Ära mulle silma tüki,
päikene, va pudrusilm.
Läbi väikse klaasitüki
roheline näib maailm.

Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.

Tasa heliseb kelluke väljal,
Kerge tolm keerleb hämaral teel,
:,:Laulab küüdimees nukralt ja vaikselt,
Kaua laul kajab väljadel veel.:,:

Selles laulus on tundeid nii palju,
Nõnda lihtne ja liigutav see,
:,:Et mu tardunud süda lööb valjult,
Ja tas uuesti loitma lööb leek.:,:

Teised ööd mulle tõusevad meelde,
Kodumetsad ja haljendav niit.
:,:Ammu kuivanud silmadest veereb
Jälle pisara põletav piisk.:,:

Tasa heliseb kelluke väljal,
Kerge tolm keerleb hämaral teel.
:,:Vaikind küüdimees, maantee nüüd tundub
Mul nii lõputu, lõputu ees...:,:

Tead millal olen rahul
pihku kui maailm mahub
hoida kinni võin tuult
hing mässab tormivahus
kui on lahus veel suudlust ootav suu

Kui hetkel on valus,tahan sulle mõelda vaid
muud ei ma siis palu, ka su pilk kõik öelda võib.

Kee merekarpidest sul teen
oma hääle panen
sinna laulma üht viit
Kaugel kui olen ära,
ei mu pärast sa hirmu tunne siis

Kui kaotan su silmist, pärlikee järgi sind püüan
hääl,laintest või pilvist, juba kaugel hüüab mind

Kui olen kurb ja nutan
soovin, mu juurde rutta
kee su kaelas on märg
Juhtub, et mind kui jätad
kee sult võtan siis tuhmub selle värv

Tead millal olen rahul...

Kui olen kurb ja nutan...

Juhtub, et mind kui jätad
kee sult võtan siis tuhmub selle värv.

Tean, et riie meest ei peida,
tean, mis väärt on mehe müts,
vatikuube ma ei laida,
paha pole teksapüks.

Aga lood on hoopis teised,
kui sul kõrval kena tips.
Ükskõik, mis seljas ongi sul-
peaasi kikilips.

Refr. Kikilips teeb mehe ðikiks.
kikilipsu pühaks pean.
Kikilipsuga siin ilmas
kõik ma kätte saan.

Kikilips teeb lahti uksed
Murrab lahti südamed.
Ei kikilipsu vastu saa
Siin maa peal keegi veel.

Kikilips võib olla kirju,
pruun või punane või must.
Ta ei heida sulle varju-
pigem kaunistab sind just.

Kui sind naine maha jättis
ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle veendunult:
sul puudus kikilips.

Refr. Kikilips teeb ...

Tolmund seintel raamid, neis möödund aastad reas.
Valges kleidis daamid, üks mirdipärg.
Laekas koltund kirju kui lehti sügiskuul.
See, kes neid kord saanud, on ammu läind.

Refr. Vana pildiraam kaugeid aegu teab.
Neid, kes läinud siit, luitund raam meeles peab.
Vana pildiraam kaugeid aegu teab.
Kui kord läeme siit, meidki siis meeles peab.

Leida möödund õnne või kordki olla noor,
raamil tuhmund klaasid, seal all see kõik.
Keegi teele poega siit kaua saatis veel,
nüüd ka need on läinud, kes saatsid meid.

Refr. Vana pildiraam …

Tuhat korda kas või alata,
tuhat aastat tõusu, mitte luigelend.
Oma rahvust maha salata
sama ränk on nagu orjaks müüa end.

Refr. Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi.

Tuhat kõuehäälset küsijat:
Vaba meri. Põlistalud. Püha muld.
Tuhat korda tuhat püsijat
kõige kiuste elus hoiab püha tuld.

Refr. :,: Eestlane olen ja eestlaseks jään …

Nende mehiste meeste moodi. :,:

:,: Tule Mannike õunapuu alla
sest õunapuu all on nii hea :,:

:,: Ei õunapuu alla saa tulla :,:
sest rohi on kastest veel märg :,:

:,: Just kaste on see mis meid hurmab
ja meeled nii rahutuks teeb :,:

:,: Kes vastutust võtab siis kanda
kui midagi juhtuma peaks :,:

:,: Eks vastutust võta see kanda
kes ülevalt vaatab meid pealt :,:

:,: Aga karjapoiss istus puu otsas
sõi õuna ja käratas sealt :,:

:,: Ei vastutust võta ma kanda
kui ma pole osa sest saand :,:

:,: Siis karjapoiss tuli puu otsast
ja temagi osa sest sai :,:

:,: Nüüd vastutust võtan ma kanda
sest ma olen osa sest saand :,:

Tulid kui ime, võluvaim neid,
südame mult võtsid sa.
Elu ei iial lahuta meid,
olen su rüütel ma.
Põleb mu rinnas ootus,
igatsus õrn ja lootus,
õnne teist ma nüüd ei tea,
sinuga koos on hea.

Nii kallis mulle sa,
mu blond Aleksandra,
su kõrval möödub
iga päev
kui muinasloos.
Sind palun tantsima,
kui heliseb tango,
su silmis maiseid rõõme näen,
sest oleme koos.

Nii kallis mulle sa,
mu blond Aleksandra,
sind ihkan suudelda,
kui krgel kumab kuu.
Sull’ tahan olla truu
ja kõik sinule anda,
et ikka kestma jääks
me kevadkuu.

Sa oled ainus mu aare,
oled kõik, mis mul on.

Tunnen samme. Kergejalgseid samme, iga päev
nad minu aknast mööduvad.
Kui vaid teaksid sa, et juba ammu,
oma mõttes, sinu kõrval kõnnin ma.

Sa oled unelmaks mulle,
õnne, kes tuua mul võiks.
Sa oled ainus mu aare,
oled kõik mis mul on.

Tean ma tuhat kaunimat sõna,
sinu jaoks on ammu valmis mõeldud nad.
Iga päev, kui sind ma aknal ootana
kuid sa möödud ja jääb ütlemata taas.

Sa oled unelmaks mulle,
õnne, kes tuua mul võiks.
Sa oled ainus mu aare,
oled, kõik, mis mul on.

Tõstan käed ja annan alla
kaotus käes on nagunii
Kõige kangem relv, mida näinud keegi
see on su pilk, mu kaunis leedi.

Annan alla, on meeldiv seegi.
Armund olla ei keela keegi.
Annan alla, kuid jäängi üksi
sest su pilk on liiga kitsi.

Aina käin ja annan alla
Haige hing las on trofee.
Pakun küll, kuid ei ta hooli
Pihta saan vaid uusi nooli.

Annan alla, on meeldiv seegi.
Armund olla ei keela keegi.
Annan alla, kuid jäängi üksi
sest su pilk on liiga kitsi. (4x)

Tõstkem nüüd klaasid, mis ääreni täis,
hüüdkem nüüd südamest: Tervist!
Sõnu on sooje ja sõnu on häid,
Laulus see niiviisi käib.

Sind tervitan, armas hällilaps,
Sind tervitan tuhat korda veel!
Sulle kõik lilled õitsku,
Sulle kõik tähed paistku-
Sind tervitan, armas hällilaps.

Täitugu iga su lootus ja soov,
Õnne vaid elu sul toogu!
Kordugu kaua need aastad, mil koos
laulame lõbusas hoos.

Sind tervitan, armas hällilaps,
Sind tervitan tuhat korda veel!
Sulle kõik lilled õitsku,
Sulle kõik tähed paistku-
Sind tervitan, armas hällilaps.

Täna õhtul naudin elu,
vallatledes sinuga.
Täna imetlen su ilu,
homme võitlen surmaga.

Refr. Kõik maailma uhked roosid
kingin täna sinule.
:,: Täna hüüan veel kord: „Proosit!”,
kallimale neiule. :,:

Sõber, ütle mis on elu,
ütle, mis on armastus?
Elu on vaid vaev ja valu,
armastus on unistus.

Refr. Kõik maailma uhked roosid …

Tulgu homme torm või maru,
vara veel on murda pead.
:,: Enne ahastust ja valu,
viimsed hetked olgu head! :,:

Refr. Kõik maailma uhked roosid …

Armastan sind igavesti,
armastan sind surmani.
Mingu juuksed hõbehalliks,
armastan sind ikkagi!

Refr. Kõik maailma uhked roosid …

Sõbrad, täitkem veel kord klaasid,
tervituseks elule
:,: ja siis hüüdkem veel kord: „Proosit!”
kallimale neiule. :,:

Refr. Kõik maailma uhked roosid …

Uinu vaikselt, mu lind,
Ma valvan ju sind!
Su voodilt ei läe,
Nüüd magama jää!

Refr. :,: Hommikul inglitiib
Une laugelt sul viib! :,:

Maga vaikselt, mu lind,
Sul mureta rind,
Veel süüta sul silm,
Veel tundmata ilm!

Refr. :,: Hommikul inglitiib... :,:

Vaata, Maria, jääb seltsiks sul päikene
ja selgem taevas, kui see, mis ootab mind.
Siiski, Maria, ka siin võib tulla äikest veel
Ja sellepärast, ma palun, hoia end.

Kui ootad kirja, siis homseks jäta pisarad.
Kiri, Maria, võib kaua olla teel.
Kui ootad kirja , võib tulla see ka mulla alt,
kuid ära usu, et saatmata jäi see.

Refr. Kui me ei kohtu, jää terveks, Maria!
Meid lahku viia võib igavene öö.
Mis ka ei juhtuks, pea meeles, Maria,
All sinu südant me poja süda lööb.

Maailmas niigi palju on nutetud.
Näib, et on pisar tulus väljamüük.
Ma tean, Maria, kui armastust on petetud,
siis meie hinged ei kanna seda süüd.

Refr. Kui me ei kohtu ...

Valged kajakad kisavad rannal
punapäikese loojangu eel.
Tuulekeerises jõuavad randa
valged lained, mis murduvad teel.

Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab,
laine laksudes rannale lööb.
:,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
lained mürinal randuvad siis. :,:

Sinimeri, su vahusel pinnal
näkineide seal tantsimas näen,
ja meri on sünge kui hauas,
ei tähti seal vilkumas näe.

Refr. Meri on, meri jääb …

Näkineiu, sa punud mul pärga
merelainete sügavas vees,
vesiroosidest punutud paelad
minu ümber sa armutult seod.

Refr. Meri on, meri jääb …

Vangile ei meeldi trellid
Karskele ei meeldi viin
Arstile ei meeldi haiged
Ja haigele ei meeldi piin

President ei kuula rahvast
Rahvale ei meeldi vaht
Vanale ei meeldi noored
Ja minule ei meeldi praht

Mulle meeldib naer
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see
mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos

Mõnele ei meeldi ausus
Mõnele ei meeldi kuld
Mõnele ei meeldi minevik
Ja mõnele kodune muld

Tulijale kõik on võõras
Olijatel kaob kultuur
Minejatel tuhmub mälu
Ja väikestel kahvel suur

Mulle meeldib naer
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see
mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos

Pankurid ei seedi vaeseid
Vaestele ei meeldi võim
Preestrile ei meeldi saatan
Ja saatanale võõras hõim

Targale ei meeldi lollide jutt
Koerale ei meeldi rihm
Nõmedus ei seedi mõistuse häält
Ja mulle ei meeldi tugevnev vihm

Mulle meeldib naer
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see
mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos

Mulle meeldib naer
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see
mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos

Vankril väriseb seotult uteke,
linna poole läheb tee.
Tiirleb sinises taevas pääsuke,
tiirleb muretult päikse ees.

REFR.: Ja kuldse rukkipõllu peal
naerab, naerab tuul –
naerab terve päeva seal
ta soojal suvekuul:
– Dona, dona, dona, dona...

Nukralt küsib siis tuulelt uteke:
“Ütle, mis teeb rõõmsaks sind?
Võiks ju minagi olla pääsuke –
miks siis loodud on lambaks mind?”

REFR.:

Saatus selline sul on, talleke –
lahkud siis, kui õitseb maa.
Üksnes neile, kel tiivad tugevad,
orjus iial ei osaks saa.

REFR.:

Üks mees õhtul hämaral tänaval vantsib
vaatab tuledes akend millel kardinad ees
ta ei tea et just praegu seal toakeses tantsib
tantsib üksi üks naine peegli ees
tantsib üksi üks naine peegli ees

Naine tantsib ja näeb et ta ilu on alles
vahest ilusam veelgi kui tüdruku eas
just kui oli see eile just kui oli see alles
kui unistus ärkas ta kõhus ja peas
kui unistus ärkas ta kõhus ja peas

Naine tantsib ja peegel on see kes vaid näeb
et see naine on kaunis ja liikuv ja vaba
et ta seelik on napp ja kui sirutab käe
siis paljastub selg ja puus ja naba
siis paljastub selg ja puus ja naba

Naise juuksed on tantsides silmile langend
ta tunneb ta praegu on natuke paha
tema soovid on selged tema soovid on kanged
kui nendel kes selle eest võtavad raha
kui nendel kes selle eest võtavad raha

Naine tantsib ja akna all seisab ta mees
kes ei kiirusta koju kelle sammud on pehmed
mees ei tea et just praegu seal peegli ees
naine ihule riputand viimsed kui ehted
mees mõtleb et läheb veel kõrtsi ja kaeb
kuis Tanja end südaööl riietab lahti
mees on kössis ta turjal on liising ja laen
ja üks video peidus ta tööriista sahtlis
ja üks video peidus ta tööriista sahtlis

Üks mees õhtul hämaral tänaval vantsib
kodu aknasse vaatab kus kardinad ees
ta ei tea et just praegu seal toakeses tantsib
tema naine üksinda peegli ees

Üks mees õhtul hämaral tänaval vantsib
kodu aknasse vaatab kus kardinad ees
ta ei tea et just praegu seal elutoas tantsib
tema naine üksinda peegli ees
tema naine üksinda peegli ees
tema naine üksinda peegli ees

Videvik jälle ust nüüd paotab
pea saabub öö
siniseid varje maale laotab
taas pilvevöö
ning kaugelt teelt nii raugelt
kuulen sinu häält
ja sulgub me ümber hämar öö.

Virvendab viimseid valguskiiri
ning vaibub tuul
kardinad katmas silmapiiri
poeb peitu kuu
ma hetki loen mu kallis
peagi oled siin
ja sulgub me ümber hämar öö.

Siis, kui mu ümber on su käed
ning me kui varjud maas
ma joobun taas
nii kõik see kordub iga päev
ning õnn meil püsib kuum
ja ikka uus.

Videvik ühte seob me pilgud
kõik hõõgub neis
sädemevihma silmis vilgub
on lootus meis
ma ootan purpurtundi, käes on kohe see
ja sulgub me ümber hämar öö.

Siis, kui mu ümber on su käed
ning me kui varjud maas
ma joobun taas
nii kõik see kordub iga päev
ning õnn meil püsib kuum
ja ikka uus.

Videvik ühte seob me pilgud
kõik hõõgub neis
sädemevihma silmis vilgub
on lootus meis
ma ootan purpurtundi, käes on kohe see
ja sulgub me ümber hämar öö.

Ühest mehest see lugu, kellest peetakse lugu,
tema nimi on Madis Mäekalle.
Teda igaüks teab, naesed tõstavad pead
ja siis rõõmsaste viipavad talle.
Madisel on ka üks sõber Immu,
kes aeg-ajalt viskas ühe vembu:
naeste rõemuks ta trombooni puhus,
vahest valesti – see oli juhus.

Refr. Kas Tallinnas Saares või võrokeste maal,
kus iganes pidu seal tantsib üks paar.
Olgu Piret või Pille või Malle
ikka rõemus on Madis Mäekalle.

Kui on kurb või on paha või kui puudu on raha,
Madis aitab ja teeb teile nalja.
Teeb ka pai, räägib lugu, haige koha peal puhub,
kui on tarvis, tõmbab noa kõhust välja.
Mõnus mees on see Madis Mäekalle,
luksub lustlikult ka Kermu Alle.
Kermu, see on üks Madise sõber
psühholoog – mitte mingine põder.

Refr. Kas Tallinnas Saares või võrokeste maal …

Üks talv oli see, jube libe oli tee,
Madis, mütaki, istuli kukkus.
Aga igav oli maas, seltsiks vaid kaevukaas,
Madis ohkas ja tudile tukkus.
Siis ühmatas Raspeli Priidu,
kes kunagi ei kiskund riidu:
„Sa aja end Madis nüüd püsti
ja tunne end pagana hästi.“

Refr. Kas Tallinnas Saares või võrokeste maal …

Oli see jõuluööl, Madis tuli just töölt,
kohtas nurga pääl kaht ilget pätti.
Neil mesi oli keelel, kuid kurjus oli meelel –
tahtsid ää võtta talt taskurätti.
Siis kurjustas Serbati Toomas:
„Jätke järgi te kuradi loomad!“
Palju kasu on Serbati Tommist,
kes ei salli kui mehed on jommis.

Refr. Kas Tallinnas Saares või võrokeste maal …

Ükskord Madis oli hädas nagu mustlane mädas,
oli tüdruk kuid see ei võtt vedu.
Räägi päiksest või kuust, tüdruk istub kui puust
laua taga ja limpsab vaid segu.
Hädast aitas aga siis isand Joffe,
kes teab laule nii noobleid kui roppe.
Laia lõuaga hüüdis jambulaia,
Madis Mäekalle sai pruudi majja.

Refr. Kas Tallinnas Saares või võrokeste maal …

# Kodanikud reisiad!
Elektrirong Pääskülla väljub kolmandalt teelt,
kell 23 ja 30 minutit!

Atsile Pääskülla sõitma pidin külla
Kokku nii lepitud sai
Jooksuga jaama ma jõudsin nii hilja
Kassas mul käimata jäi

Akna alla platsi ma sisse sain võtta
Ajalehed lahti siis lõin
Valjuhääldi uksekohal ragisema hakkas
Hoolega kuulama jäin

# Kodanikud reisijad!
Järgmine peatus Lilleküla

Kõrvalpingil istusid auväärsed härrad
Jutt auto hindadest käis
Aga otse vastas mul kaks kena neidu
Pilk neile peatuma jäi

Istusid kahekesi rangelt ja külmalt
Nagu ei märkakski sind
Kavatsesin alustada nendega juttu
Valjuhääldi hoiatas mind

# Järgmine peatus Tondi!
Kodanikud, ärge hüpake libedale platformile!

Valjuhääldi lõpetas, uks läks äkki lahti
Südames külmaks mul lõi
Rahvas hakkas nihelema, taskutes tuhnis
Saatust ma ootama jäin...

Vajusin kühmu ja tegin, et magan
Seisma ta kõrvale jäi
Kõrva-ääres kuulsin siis valjuhäälset juttu:
Baren, biletöi, davai!

# Kodanikud reisijad!
Järgmine peatus Hiiu, kodanikud, sisenege vagunisse
ja väljuge vagunist ainult uste kaudu!

Juhtuski nõnda, et viimased rublad
Kontrolör endale sai
Aga sest rahast mul polnudki kahju
Kaaslased endale sain.

Sõitsime kolmekesi, puhusime juttu
Sõit nõnda meeldivaks sai
Räägitud sai ära siis, et homme saame kokku
Valjuhääldi ütles siis nii:

# Lõpp-peatus...Pääsküla!

Nii sõitsin ma...elektrirongiga!
Ja rahvas ka...elektrirongiga!
Ja kontroll ka...elektrirongiga!
Ja neiud ka...elektrirongiga!

Nii sõitsin ma...elektrirongiga!!!

Väike neid, oota vaid,
veel on maid, kuhu said
antud hoiule mu armutõotused,
kuid kui merelt tulen taas,
hüüan rõõmsalt - 'Hollarii',
ja Sul tasku pistan kingiks dollari.

Kui ma laevas olen tööl,
sulle mõtlen päeval ööl
ja su juustest leitud linti kannan vööl,
Kuid kui sadam neelab mind
ja jalge all on kindel pind -
ootab mind, ootab mind võõras linn.

Linna tunda pole vaja,
sest kus meremeeste maja,
sealt on laulu, naeru kosta taevani.
Siin on mehed, kel on kulda
ja kui röövima ei tulda,
pidu püsida võib varavalgeni.

Liiter viskit peseb maha
huultelt meresoolavaha,
piip on suus ja lahkub sealt vaid suudlusteks.
Piigad siin ei ole pahad
kui on taskus suured rahad,
ühe dollari vaid jätan truuduseks.

Igas mereäärses linnas
kus on laevatatav pinnas,
tüki südamest ma jätnud õitsema.
Kuid kui aastaring saab ümber,
pööran laevaotsa ümber
ning ma koju sõidan, koju sõidan taas.

Väike neiu, miks Su silmad on nii kurvad?
Miks Sa nõndaviisi nurgas norutad?
Väljas puhkevad kõik pungad ja ka urvad,
iga ritsikas siin laulu jorutab.

Väike neiu lähme Emajõele sõudma,
paadipõhja teen Sul pehme aseme
ja kui paadivaht meilt tuleb tasu nõudma
siis me kahekesi jalga laseme.

Lähme kohvikusse ostan Sulle kohvet
ja Sa istud minu kõrval nagu roos.
Siis me unustame kõik maailma ohked,
eluratas jälle pöörleb täies hoos.

:,:Välän külmetas ja taivast satas lummõ.
Ütle mullõ uma telefoninummõr.:,:

:,:Hamõ õhukõ, su sälän prunts om tummõ.
Ütle mullõ uma telefoninummõr.:,:

:,:Hammõst läbi paistus rõnnakõnõ kummõr.
Ütle mullõ uma telefoninummõr.:,:

:,:Sis meil tulõva Fiesta ja Rock Summõr.
Utle mullõ uma telefoninummõr.:,:

:,:Sis ku kulmetas ja välän satas lummõ,
utle mullõ uma telefoninummõr.:,:

õunapuudel puhkes punaõisi
uduloore hõljus kohal jõe
:,: kõndis kaldal katjakene kaunis
saatis pilgu üle kauge vee :,:

kõndis kaldal lauluviisi laulis
laanekotkast helises ta hääl
sellest kelle kirju hoolsalt hoidis
kes tal kallim kõigist ilma peal

lenda lenda laulukene kiirelt
kuldse päikse jälil ruttu siit
sinna kus on sõdur kaugel piiril
tuhat tervist katjalt talle vii

las siis meenub laulu kuuldes talle
kaugel kodukülas lihne neid
las siis kaitses kodupinda kallist
teab et katjal tema armas vaid

õunapuudel puhkes punaõisi
uduloore hõljus kohal jõe
kõndis kaldal katjakene kaunis

saatis pilgu üle kauge vee

Öö jahedust kallab, head ööd, head ööd.
Su akent ma valvan, head ööd, head ööd.
Kui tahad, siis lähen, head ööd, head ööd.
Kuu valguses tähed, head ööd, head ööd.

Sa ära minu süda, süda, süda
Nii ärevalt löö, löö, löö.
Jää vait, minu süda, head ööd, head ööd.

Nüüd üksi ma lähen,head ööd, head ööd.
See soov oli sinu, head ööd, head ööd.
Kuid lootus on elus, head ööd, head ööd.
Kord koos minna võime, head ööd, head ööd.
Sa ära minu süda ...

Sa tahtsid, et lähen, head ööd, head ööd.
Ma teadsin, kord tuled, head ööd, head ööd.
Mult andestust palud, head ööd, head ööd.
Ka sina jääd üksi, head ööd, head ööd.

Sa ära minu süda ...

Taevas säravad tähed, head ööd, head ööd.
Ei mälestus rauge, head ööd, head ööd.
Veel mõttes ma seisan, head ööd,head ööd.
Su akna all kaua, head ööd, head ööd.

Sa ära minu süda ...

Hulk päevi läind mööda, head ööd, head ööd.
Nüüd koos minna võime, head ööd, head ööd.
öö jahedust kallab, head ööd, head ööd.
Me õnn pole kaugel, head ööd, head ööd.

Sa ära minu süda ...

Öö on imesoe ja paistab kuu,
Pimedus meil on pargiteil.
Suudlust varjab pink või iidne puu –
oma tuba puudub meil!

Refr.:
Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas.
Minu südames sa elad suure armastuse loal.
Minu südames sa elad, seda keelata ei saa,
sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa.

Siiski meie õnn on noor ja kuum,
mured seda käest ei vii.
Leidub kuskil kord ka meile ruum –
seni trööstin sind ma nii:

Refr.:
Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas...

Peagi punab koit, on kaste maas,
Meile laulab ärkav lind.
praegu piisab sest, kuid hiljem taas
Lohutama pean ma sind:

Refr.:
Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas...

Öö on siin soe, veidi rõske ja soe
Miski ei loe, mitte miski ei loe

Minu ees laual on hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid. Hüperboloid

Pimestav kiir
Silmipimestav kiir
Tunnete piir
Meie tunnete piir
See on ju hukatus hüperboloid ...

Unistav arm
Sinu unistav sarm
Zoja mu arm
Minu Zoja mu arm
See on ju igatsus hüperboloid ...

Uinub Pariis
Taas kui uinub Pariis
Kohtume siis
Siin kohtume siis
See on ju armastus, hüperboloid ...

Pealuuga lipp
Surnupealuuga lipp
Tundmatuste tipp
Sinu tundmatuste tipp
See on ju vabadus, hüperboloid ...

Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis, hüperboloid ...

Elu ja surm
Meie elu ja surm
Taevalik hurm
Nõnda taevalik hurm
See on ju igavik, hüperboloid ...

Lumi on maas
Siis kui lumi on maas
Kohtume taas
Siis me kohtume taas
See on ju unistus, hüperboloid ...

Öö tuli tasa.
Kildudeks purunenud kuupeegel lebas vees.
Ma pilvel istudes olin
pettunult tusane mees.
Tuul puhus flööti, kuulajateks tähed vaid,
kuni neist tüdrukule silmad selged ja säravad said.

See olid sina.
Kleit põles vikerkaare värvides seljas sul
ja juustest taevasse kumas
leeklille punavat tuld.
Kui olid kaugel, helises veel flöödi viis,
aga kui lähedale jõudsid, vaikis ja kadus kõik siis.

Miks vahest põgenevad kaunimad unenäod,
kui õnn pole kohal veel?
Miks vahest põgenevad kaunimad unenäod
just leidmiste poolel teel?

Sul pole nime
ning ega unenäos ju sind enam polnud ka,
kuid enda jaoks veelkord sinu
mõtlesin elavaks ma.
Taas ilu poole sirutasin tühjad käed,
aga sind kadedana juba varjasid võlutud mäed.

Miks vahest põgenevad kaunimad unenäod,
kui õnn pole kohal veel?
Miks vahest põgenevad kaunimad unenäod
just leidmiste poolel teel?

Ühel seikleval priiuserüütlil
olgu pistoda alati vööl
või peitku ennast hoopis ta põues,
sest nii on kindlamgi veel.

See relv on ka imelik talisman,
mis hoiab sind päeval ja ööl
ja lõikab läbi kõik kütked,
kütked, millesse satud sa teel.

Ta jätab terveks, terveks vaid kütked,
mis hoidmas teda sinu vööl.
Neid kütkeid läbi tema ei lõika,
sest nii on kindlamgi veel.

Kust on ta sinu kätte jõudnud,
seda sa ise ei tea.
Mis lööke varjab ta ihutud tera,
mis plaane varjab ta ehitud pea?
Mis on küll selle meistri mõttes,
kes selliseid riistu taob?
Mis on tema õige hind
ja kas ta jääb või kaob …

Ühel seikleval priiuserüütlil jne.

Üks noormees ja neiu
kord seisid metsateel,
seal linnud laulsid puiel
ja päike säras veel.
Siis korraga grupp sääski
neid hammustamas käis,
neid piiras kari lehmi –
küll, kurat, tegi hinge täis!

Refr. :,: Aga neidudel meeldib see väga,
see on neidude südamesoov.
Igal õhtul, kui voodisse läevad,
ainult poissmeestest näevad nad und. :,:

Poiss ostis neiul püksid
ja siidikombinee.
Ise küsis: „Kallis Kati,
kus on sinu kambrike?“
Kui poiss siis kambri jõudis,
tal tee peal seisis äi.
Mis ütles poisis süda?
Küll, kurat, tegi hinge täis.

Refr. Aga neidudel meeldib see väga …

Siis noormes jättis neiu,
ja sirge puiestee,
sest äialt saadud muhud
tal kipitasid veel.
Kes tuleks nüüd veel kosja?
Neid poisist ilma jäi.
Mis ütleb äia süda?
Küll, kurat, tegi hinge täis.

Refr. Aga neidudel meeldib see väga …

Üks väike laul oli rannas maas,
rannas maas, rannas maas.
Üks väike laul oli rannas maas,
keset merekarpe ja adru.

Üks väike laul oli rannas maas,
rannas maas, rannas maas.
Üks väike laul oli rannas maas,
täna hommikul peale sadu.

Ja oli sel laulul üks ainuke
merevaigune värsinarmas.
Sina, sina oled mu ainuke,
surmatunnini armas.

Üks väike laul oli rannas maas,
rannas maas, rannas maas.
Üks väike laul oli rannas maas,
täna hommikul peale sadu.

Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last,
üht vaba last,
kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast,
ei heast, ei kurjast
ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust,
kuid püüdjail on vaja just vaba last.

Põgene, vaba laps!
See on ainus võimalus.
Põgene, vaba laps!
Vii peitu maailma vabadus,
kuni veel sa vähegi suudad,
kuni veel sa vähegi loodad,
vähegi hoolid –
põgene, vaba laps!

Vägivald armastab vabadust,
tahab ta võita ja vallutada.
Vägivald igatseb vabadust
enda naljale kallutada.
Vägivald armastab vabadust,
armastab vabadust.
Põgene, vaba laps!

Refr. Põgene, vaba laps …

Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last jne.

Refr. Põgene, vaba laps …

Ütle mulle, miks sa nõnda vaikseks jääd
kui sa mind kuskil näed?
Ja kui tahad minust mööduda,
miks siis just salaja?
Miks küll kohmetudes vaatad mind,
kui ma pean kini sind?
Kas ma olen teinud halba sul?
Ütle mul, ütle mul!

Kui's küll südames tahaksin ma,
et meist selliesd sõbrad kord saaks
keda usalda nõnda, et kõik
hingelt rääkida võid!
Kuid kas on seenii?
Küsi endalt, kas sa üldse tead,
miks siis mind kartma pead.
Ja kui lõplik selgus käes on sul
Ütle mul, ütle mul!

Kui's küll südames tahaksin ma,
et meist selliesd sõbrad kord saaks
keda usalda nõnda, et kõik
hingelt rääkida võid!
Kuid kas on seenii?
Küsi endalt, kas sa üldse tead,
miks siis mind kartma pead.
Ja kui lõplik selgus käes on sul
Ütle mul, ütle mul!
Ütle mul, ütle sa.

Ütle, millal tuled sa?
Ütle quando, quando, quando?
Tuled siis, kui lumi maas
või kui kevad tärkab taas?

Ütle, millal on see päev?
Ütle quando, quando, quando?
Kas sind suvepäikse käes
või siis sügiskullas näen?

Mind sa õnnetuks teed,
kui ei vasta mull’ sa.
Sinu hääles on naer –
tulen siis, kui selleks aeg!

Ütle, millal, ole hea,
ütle quando, quando, quando?
Sa ei tea, kuid mina tean:
küllap tuled õige pea!

Olen tulnud liiga pikalt teelt
Tühja maja leidsin enda eest
Ja silmanurgas pisar läigatas
Ja sahtlipõhjast sinu pildi leian ma
Ja seda ainiti jään vaatama
Mälestused tolmust puhtaks pühin ma
Ei suuda elada ma ilma sinuta
Siis palun..

Lase mind sisse külma tormi eest
Võta mind soojade käte vahele
Nii ma ukselävel palusin
Kuid sina ukse sulgesid

Mu maja sinuta nii tühi näib
Ma nagu vaim toast tuppa ringi käin
Ja õhtul kui ma vaarun voodisse
Ja õhtul kui ma mõtlen jälle sinule
Siis palun..

Lase mind sisse külma tormi eest
Võta mind soojade käte vahele
Nii ma ukselävel palusin


Lase mind sisse külma tormi eest
Võta mind soojade käte vahele
Nii ma ukselävel palusin
Kuid sina ukse sulgesid

Lase mind sisse külma tormi eest
Võta mind soojade käte vahele
Nii ma ukselävel palusin

istub tüdruk mererohus paadisilla peal
pilgus eha helk ta ootab igalõhtul seal
kui kord silmapiirilt paistab purpurpuna puri
igatsetud laeva kannab randa lainehari

sa oota mu tüdruk
veidike veel
laev täispurjel mõõdab miile
vahutaval veel

sa oota mu tüdruk
veidike veel
viisteist sõlme pärituules
kodusadamaks on huuled
õnn - on sinupoole teel

paadisilm ja valged juuksed peegelduvad vees
laine loksub justkui laulaks - sellest, mis on ees
kui kord silmapiirilt paistab purpurpuna puri
igatsetud laeva kannab randa lainehari

sa oota mu tüdruk
veidike veel
laev täispurjel mõõdab miile
vahutaval veel

sa oota mu tüdruk
veidike veel
viisteist sõlme pärituules
kodusadamaks on huuled
õnn - on sinupoole teel

mahajäätud paadisillal maandub kajakas
tuhmihelki heites justkui ootaks majaks
kui kord silmapiirilt paistab purpurpuna puri
igatsetud laeva kannab randa lainehari